Kasutasin eelmises tulevikuväljavaadete artiklis terminit „ökotobukesed”. Ma usun, et see on kohasem, kui Lääne konservatiivsemates ringkondades kasutuselolev „ökofašistid” – esiteks on „fašist” juba nii ülekasutatud sõna, et see hakkab tühjaks kõlksuks muutuma, ja teiseks ei anna ökotobukesed vähemalt meil siin välja „fašismiga” seostuvat ohtu ja teatud sünget suurust. Nad mõjuvad haledapoolsete ja… jah, natuke tobedatena.

Et mind õigesti mõistetaks – loodust tuleb hoida! Ja mitte ainult sellepärast, et ilma selleta me lihtsalt ei saaks eksisteerida. Inimene on osa Maa ökosüsteemist, sealjuures kõige ülejäänu vaatekohast tülikas ja destruktiivne mängurikkujast nuhtlus.

Inimene suudab Maa keskkonda väga suurel määral mõjutada. Uhkus pole kohane, sest enamasti küll vaid kõik urruauku keerata, nii et endal ka väga halb hakkab. Aga on vääramatu fakt, et me oleme globaalne tegija; midagi, mida planeedi ajaloos varem olnud ei ole (hm, meieteada muidugi…)

Meie, eestlased, elame terve planeedi mõistes hõredal ja külmal ääremaal. Tänu hõredale asustusele on meil alles metsad ja neis Lääne-Euroopas vahepeal täielikult kadunud metsloomad. Ajal, mil transport oli kallis, tasus siin isegi vilja kasvatada.

Maailm on tohutult muutunud ajast, mil meie esivanemad vaikselt siia metsade ja soode keskele poetusid. Väga oluline on ka meeles pidada, et suurema osa eelmisest aastatuhandest oli eestlasi nii saja tuhande ümber – see ei ole päris nii lihtne, et rohkem ei saa; ilma kunstväetiste ja masinateta justkui õnnestuks ca pool miljonit ära elatada, aga kes mõistab, et reaalsuses „reguleerivad” sõjad ja taudid selle numbri just sinna, kus see varem oli, see mõistab, ja kes ei taha mõista… no võitlevast juhmusest oli ka juba varem põgusalt juttu.

Kogu selle jutu mõte on muidugi taas teise nurga alt taguda meie tammistesse koludesse vääramatut tõsiasja, et rahvastiku järsk suurenemine planeedi eri piirkondades on käinud täpselt kooskõlas tööstustsivilisatsiooni pakutavate võimalustega, ja nende võimaluste kadudes langeb see paratamatult tagasi eelmisele tasemele. (Sama ajaloolise paratamatusega käies vahepeal veel nulli lähedalt läbi… Ja seda veel heal juhul!)

Nii et milline võib, peab ja saab olla see eestlane, kes saab hakkama XXI ja XXII sajandi räniajastul?

Üks pähetulnud võimalus – mida osa ökotobukesi näib tõsimeeli ideaalseks pidavat – oleks kuulutada terve Eesti rahvuspargiks ja muutudagi muuseumirahvaks; müüme pileteid, tantsime turistidele kaerajaani; natuke on vaja infrat, natuke on vaja patsiga poisse tehisintellektiga jagelema, aga iga tõelise eestlase unistus on olla võimalikult sammalhabestunud giidiks – sellised saavad kõige rohkem tippi…

Ainult et häda on selles, et ega neid muuseumipidajaidki nii üle saja tuhande vaja ei ole. Teatud analoogia tekib isegi Venemaaga – noh, teate küll, miljon Gaspromi töötajat ja kari õigusteta holoppe, kellest keegi ei hooli…

Kas üldse tasub nii külmas paigas vilja- ja karjakasvatusega jännata? Sellele küsimusele võib vastata mitmeti: üks võimalus oleks õelutseda, et kui sa teed midagi viletsamates tingimustes ja see sulle ära tasub, tähendab see vaid, et sa eladki proportsionaalselt viletsamalt, kuna ei jaksa paremates tingimustes ja seega olemuslikult odavamat asja osta.

Ent kõik arenenud riigid, sealhulgas Põhjamaad, hoiavad oma põllumajandust elus esiteks selleks, et suveräänne riik ei saa endale lubada sõltumatuse kaotamist põhitoiduainetega varustamisel, ja teiseks on ikka üsna mõeldamatu, et loobutaks kõigest talupidamisega seonduva kultuurilisest ja emotsionaalsest tähendusest.

Seega ega siin väga palju plõksida pole – „kuni su küla veel elab, elad sina ka”.

Mõne aasta eest tegin ühe Kirde-Eesti tuleviku eest võitleva inimese palvel mõned arvutused, mis osutusid nii kõnekaks, et neid tasub näiteks tuua – kui me müüksime pudeliveena maha kogu selle põhjavee, mis seal kaevandustes ära solgitakse, ja saaksime liitrilt kõigest 3 senti kasumit, saaksime juurde teise Eesti riigieelarve.

Nii et selles kontekstis on peamine küsimus – kui kaua pärast kaevanduste sulgemist see vesi müügikõlblikuks muutub?

Ja siit edasi – mets kasvab kaks inimpõlve, tammikud sajandi.

Selle jutu mõte on, et looduskeskkonna mõistes saame rääkida kümne aasta perspektiivis ainult millegi põhjalikust ärarikkumisest, igasugune mõistlik tulevikku vaatav poliitika, näiteks mainitud veevarude taastumine ja metsa kasvamine, võtab hulga rohkem aega, põlvkondi ja sajandeid.

Ja seega kõigi pealkirjas mainitud dimensioonide mõttes tuleb sõnastada ka meie poliitika. Soovitavalt jätkusuutlik, eks ole.

Põllumajandusega on kõige lihtsam – me vajame taas otsust; ja ühiskond peab aru saama, mida me tegelikult otsustame. Kas me hoiame oma põllumajandust elus ja sööme oma toitu või laseme kogu valdkonna veega alla, sest nii on odavam? Jah, on odavam, aga sellega koos laseme veega alla ka sõltumatuse toiduga varustatuse mõttes ja laiemalt kogu maaelu. Ja lõpptulemusena eestluse.

Põhjavee osas seisame loomulikult probleemi ees, mida teha Kirde-Eesti kaevanduslinnade elanikega? Metsade osas tuleb aru saada, et enamiku seda tüüpi metsade osas, mis meil kasvavad, ei suurene mingist hetkest isegi mitte emotsionaalne väärtus ja lõpuks põlevad need lihtsalt maha, nii et mõistlikult korraldatud raie pigem suurendab meie metsade koguväärtust.

Ja siit jõuame ka tagasi selleni, miks ökotobukeste jampsimine meid vähimatki edasi ei aita. Mingit mõtet pole halada ühe metsasalu pärast; kümne aasta pärast on seal juba rinnuni võsa ja kolmekümne pärast on mets sisuliselt taastunud. Jah, muidugi on alguses inetu vaadata ja kellegi vaade rikuti ära, kuid pikemas perspektiivis ja terve Eesti mõttes on tähtis, kas meie loodus rikastub või käib alla.

Ja kui miski kvalifitseerub juba ökofašismiks, siis näiteks karusloomafarmide vastu võitlemine – ökotobukesed sisuliselt suruvad meile peale naftaprodukte, põhjendades seda lasteaia tasemel animalismiga (omistades loomadele inimlikke filosoofilisi kategooriaid, näiteks abstraktne vabadusetunnetus).

Ja põhimõtteliselt jõuame tagasi eelmises loos käsitletuni – mis on kõige mõjuvam ja otstarbekam, et lõpetada põlevkivi kaevandamine ja metsa ahju ajamine? Loomulikult aatomielektrijaamad.