Minult on korduvalt küsitud, et mis paneb mind Eesti ja eestluse eest võitlema, kui ma samas näen kõike nii mustades värvides?

Vastus sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne, kuigi üks pool sellest kipub riivama kergemini solvuvate või ennast liiga tõsiselt võtvate kaaskodanike enesetunnet.

Esiteks näen ma terve inimkonna tulevikku üsna süngetes toonides ja mida ma teha saan, et mina pole see hiir, kes tajub ainult söödaks pandud juustu, mul on hulga võimekam aju, ma mõistan päästikumehhanismi ja vedru nähes, mis kohe juhtuma hakkab.

Võtkem seda nii, et kui me suudame silmaklappideta läbi vaadata düstoopilised  tulevikustsenaariumid, aitab see paremini leida radu, mis rohkem lootust annavad.

Muidugi on esmane ellujäämistingimus, et ühiskond end vähemalt taastoodaks. Sellega aga, nagu me kõik teame, on lugu nutune. Isegi vaatamata sellele, et – nagu korduvalt tõdetud – pole tingimused kunagi varem ajaloos nii head olnud.

Tooksin siia juurde veel ühe, võib-olla mõne meelest sobimatu või ebakorrektese nüansi – rahvastiku loomulik juurdekasv on negatiivne peaaegu kõigis arenenud riikides, nii et tegelikult on tsiviliseeritud inimeste järele väga suur nõudlus (mida siis üritatakse leevendada halvakvaliteediliste asendustoodete sissevedamisega…)

Seega, kui hetkeks süveneda, pole teatud laiemas kontekstis õige väide, et tingimused on „head”. Või teisiti öeldes pole materiaalne heaolu, mida tavaliselt mõeldakse eeltoodud sedastuses, laiemas evolutsioonilises või ajastute kontekstis „hea” puhtpraktilise mõttes, sest – nagu ümberringi näha – selle saavutanud rahvad surevad välja.

„Surevad välja”… Mõtisklegem hetke nende sõnade üle. Bioloogias on asi lihtne – kui liik ei ole kohanemisvõimeline, siis see sureb välja. Lihtsalt. Sinna juurde ei käi mõttetut õhuvõngutamist „eneseteostusest” ja „progressiivsusest” ja mis need sõnad olidki. Neil, kes ellu jäid, on võimalus midagi muud proovida, kui nad tahavad. Need, kes on välja surnud, on välja surnud. Punkt.

Nii et me ei pääse järeldusest, et mingi komponent tänases „tsiviliseeritud” elukorralduses ei vasta „hea” üldtunnustatud tähendusele praktilise ellujäämisstrateegia kontekstis (kuigi ei saa vaielda, et sobiva, piisavalt morbiidse kategoorilise imperatiivi aspektist võib vastata küll…)

Hoiatan kohe kõiki lugejaid, et siit edasi hargnevad loogilised ahelad on ülim tabu praeguse peavooludiskursuse raamistikus ja töötavad selle eeskõnelejatele instinktiivse ründepäästikuna. Elu planeedil Maa on alati seotud keskkonnast tuleneva survega. Võib ju end lõdvaks lasta  ja mõnikord õnnestub niiviisi vast isegi rahus surra, enne kui keegi su nahka paneb, aga liigi kui sellise ellujäämiseks on taoline strateegia pehmelt öeldes ebasobiv.

Küsimus, mis paneb valitseva diskursuse mongerid tatti pritsides räuskama ja paanitsema, on arusaadavalt, et milliseid mehhanisme tuleks rakendada, et see lödiksläinud läänlane taas paljunema panna.

Jah, ma tean, mõni atavistlikus vihahoos võbelev liberast juba paneb kokku jampslikku teksti, kuidas ma soovitan naisi laudas pidada ja regulaarselt vägistada…

Me elame maailmas, kus esmavajadused on suuremas osas tsiviliseeritumas maailmas tegelikult ikkagi rahuldatud. See aeg, mil järglaskonda pani muretsema väljavaade lõpetada vanemas eas väga ebameeldivas viletsuses, on alatiseks läinud; (loodetavasti muidugi…) See tähendab, et paljunema paneb sellise inimese Maslow’ püramiidi mõni ülalpool asuv kiht või tasand. Ellu jäävad ühiskonnad, kus mõistlikult arvukas järglaskond kvoteerub positiivseks väärtuseks võimalikult paljudes aspektides alates turvatundest ja lähedusvajadusest, lõpetades ühiskondliku heakskiidu ja eneseteostusega.

Ja siin jõuame ringiga tagasi selleni, mida mainisin eelmises tulevikuloos ja mida on loomulikult öeldud korduvalt enne mind – meil on tulevikku asja, kui seame oma prioriteediks hariduse ja perekonna. Kusjuures need kaks asja on selles kontekstis lahutamatu tervik – me peame jõudma ühiskonnani, kus õppimine ja õpitu edasiandmine lähedastele ja ka teistele, kogu rahvale, on inimeseksolemise loomulik osa.

See võib kõlada pisut pateetiliselt ja suureliselt, ent paljude asjadega ühiskonnas ongi nii, et midagi on väga halvasti, kui meelde tuleb tuletada tõdesid, mis tundusid loomulikud siis, kui rahvas oli alles kätte võitlemas oma kohta maailmas – tegelikult on see ju seesama jutt, mida rääkisid ärkamisaja tegelased.

Juhtusin esmaspäeva õhtul kuulama saadet „Suud puhtaks”, kus oli juttu haridusest. Teate, väga õudne hakkas. Sest meelde tulid 80-ndad, ehk okupatsiooniaja lõpp, täpsemalt see aeg, kus juba nagu rääkida võis (meil praegu veel võib…), aga keegi muidu tarkadest inimestest ei julgenud välja öelda kõigi hädade algpõhjust – et välja tuleb vahetada nõukogude kord.

Võimalik, et ma teen hariduses toimetavatele inimestele liiga, sest neile pole kunagi antud ülesannet mõelda, mida nad õieti teevad. Me oleme jõudnud välja ajastust, mil riigi ja suurte firmade toimimiseks oli vaja tohutul hulgal vaimse ala mustatöölisi. Kogu rahvale hakati andma haridust sellepärast, et edukad olid riigid, kes suutsid neid toota.

Ajastu on muutunud. Ainult me ei ole veel aru saanud, et haritud inimesi on ikka väga-väga vaja – et meile ainult näib, et lati võib vabalt põrandale lasta: lastes õppida ainult neil, kellel on loomulik teadmistejanu või piisavalt sihikindlad vanemad, poputades mingeid alternatiivkoole (mille „lõpetajad” tuleb üldiselt suunata ka alternatiivelule, ehk püüda päästa lootusetust asotsialiseerumisest), vähendades reaalainete ja emakeele tunde igasuguse teisejärgulise jama nimel, mida saab kokku võtta sõnaga „propaganda”, ja lõpuks, et eelneva tulemused kohe liiga selgelt silma ei paistaks, loobudes kontrollist, ehk eksamitest.

Ja et olla endavääriliselt õel ja sünge, siis muidugi on võimalik viia praegused protsessid loomuliku lõpuni – riiklik kool on institutsioon, mille ülesanne on lapsi lõbustada, kuni sotsiaalhoolekanne nad üle võtab. Ja need vanemad, kes tahavad, et nende lapsed saaksid midagi väärt oleva hariduse, panevad nad erakooli. Kui raha jätkub. Ja isegi hästi, kui neid koole on palju – on ju maailmas piisavalt riike, kus korraliku hariduse saab ainult ingliskeelses erakoolis, mille õppemaksu jaksab maksta vaid ehk protsent elanikkonnast.

Seega – tulevikulootust on üldse ainult rahvastel, kes suudavad võimalikult paljudele anda nii palju teadmisi, kui nad on vähegi suutelised vastu võtma. Kavalusega enamasti, aga kui vaja, ka sunniga.