Me peame suutma hallata ja arendada tekkivat tarkade masinate maailma

Keegi kunagi õelutses, et ilma ennustamine on imelihtne. Rohkem kui kolmveerandi tõenäosusega on homme sama ilm mis täna. Kui ilm läheb soojemaks, siis võib julgelt öelda, et soojenemine jätkub; kui ilm läheb jahedamaks, siis ka see jätkub; kui ilm eemaldub palju eelmiste aastate keskmisest, hakkab see suure tõenäosusega sinnapoole tagasi liikuma – ja nii lihtsate vahenditega on võimalik saavutada ilmaennustuse täppiminek üle 90%.

Katsetel maailma tulevikku pikema aja peale ennustada on sama häda – arvutad kõik ilusti välja, aga siis juhtub midagi ootamatut ja põhimõtteliselt ennustamatut ja sa võid kõik oma prognoosid prügikasti poetada. Meil, eestlastel, on järgmisse sajandisse tegijana asja, kui esmajoones on täidetud kaks tingimust: NATO püsib mingil kujul ja meil on toimiv arengustrateegia.

Nendest kahest tulenevad pragmaatilised ellujäämispõhimõtted välises vaates: 1) olla heades suhetes teiste NATO-sse kuulujatega ja arendada võimaluste piires, säilitades loomuliku ettevaatuse, ka muud koostööd nendega, esmajoones majanduses (jutt on arusaadavalt EU-st), 2) omada piisavalt võimast armeed, et Venemaa eelistaks end kellegi teise peal välja elada, ja 3) omades realistlikku perspektiivtunnetust oma suuruse ja võimekuse osas, püüda hästi läbi saada naabritega ja muu maailma osas toetada kõige olulisemaid NATO partnereid.

Sisepoliitilises vaates on oluline mõista XXI sajandi võtmetehnoloogiaid – neid, mis oma arengus toovad tõenäoliselt kaas ülalmainitud järsud muutused, mis n-ö rahuliku arengu põhjal tehtud prognoosid mõttetuks muudavad.

Võimalik, et suurima muutuse toob kaasa tehisintellekt

Mõne aasta eest sel teemal loenguid pidades kohtasin teinekord siirast mõistmatust, à la „mul on laual arvuti – no kuidas see kast saab targaks minna…” See mõtteavaldus on nii ropploll, et jääb vaid kaasa tunda šokeeritud primaadile – nagu kõigile tema eelkäijatele, kes keeldusid mõistmast, et õhust raskem asi saab lennata, või otsisid televiisori tagant käpiknukkude liigutajat.

Jah, see, mida Google või Tesla nimetavad tehisintellektiks, on paremal juhul tehistühm. See nõuab meeletut arvutusvõimsust ja suudab hakkama saada vaid ühe väga kitsa ülesandega; ja sedagi halvasti. Ent ei tohi unustada, et juba täna haldab see inimese jaoks hoomamatult suuri andmehulki.

Lisaks osatakse iga päevaga paremini määratleda AI jaoks vajalikke tingimusi ja võimsaimad superarvutid on inimaju potentsiaalsest suutlikkusest veel arvatavasti vaid suurusjärgu-poolteist madalamal. Ent tuleb aru saada, et mõned piirid on juba ületatud – kitsaid tehisintellekte, ekspertsüsteeme (või kuidas iganes neid nimetada) arendatakse ja treenitakse täna iseõppimise teel ja inimene ei suuda enam n-ö järge pidada, mida see asjandus välja „mõtles”; hinnatakse ainult tulemust ja kõige halvemal juhul alustatakse protsessi uuesti teiste parameetritega.

Seega suure tõenäosusega AI sajandi teisel poolel tuleb. Enne seda aga arenevad kasutatavaks ANI-d, ehk kitsad tehisintellektid. See võib-olla kõlab halvasti, ent mõelge suuremale osale nn lihttöödest; mõelge, et neid tegevad inimesed on enamasti halvasti motiveeritud (mis on viisakalt öeldud, et nad teevad seda tööd sellepärast, et midagi muud ei jää üle).

Või küsime nii:

* kas te eelistate, et taksot juhib turbakarva kanepi järele haisev pägarik või programm, mis on näidanud oma töökindlust mitte sadade tuhandete, vaid miljardite kilomeetrite läbisõidul, ja demonstreerinud inimesest palju-palju kiiremat ja adekvaatsemat reageerimist hädaolukordades;

* kas te eelistate, et teie maja ehitab rahvaste sõpruse keeles vanduv alamakstud debiilik, kes ei tunne ei sirgjoont ega täisnurka, ja mitte ainult ei loobi aia konisid ja õlletaarat täis, vaid teeb ka loike ja hunnikuid, või masin, mis liigub neli korda kiiremini ja tänu oma kontrollitud ja sertifitseeritud programmile lihtsalt pole võimeline pooli materjale ära varastama;

* kas te eelistate, et panga, telko, linnavalitsuse või kasvõi kohtuga aitab teid suhelda müstilist tunnitasu küsiv elukutseline seaduseväänaja, kes tegelikult millegi eest ei vastuta ja kelle peamine eelis teie ees on, et suurel osal juhtudest ta teab, kust otsida suuremat osa asjassepuutuvaid seadusi-määrusi-korraldusi, või päriselt teie poolel olev ekspertsüsteem, mis garanteeritult teab kõiki asjassepuutuvaid detaile ja on võimeline millisekundite jooksul leidma kõige parema toimimisviisi ning lisaks enamasti asja teie eest ka korda ajama?

See aeg on sajandi keskpaigaks juba kindlasti kohal

Siin on tegelikult tohutult nüansse ja skaalaks sobib võrrelda veerandsajanditagust Ericssoni kaasasveetavat NMT-triikrauda tänaste moblade ja veel veerand sajandit vanemate kettaga lauatelefonidega. Kümne-kahekümne aasta pärast ei räägi me enam mobla puhul fotoaparaadi resolutsioonist, striimisuutlikkusest ja mõttetute äppidega levivast nuhkvarast. Tõenäoliselt räägime liitreaalsusest (augmented reality ja kõik need teised sõnad), ehk maakeeli muutub üha raskemaks vahet teha, kui palju on päriselt olemas sellest, mida sa enda ümber tajud (mitte ainult ei näe!), ja palju see läheb kokku sellega, mida sa tegelikult tajuda tahaksid.

Ning asja teine pool on kõikvõimalikud midagi füüsilises maailmas liigutavad vidinad, alates kohvimasinast, mis ise suudab mitte ainult paksu ära valada, vaid ka kapist tassid ja oad välja otsida, lõpetades täismõõduliste rohkem-vähem inimkujuliste robotitega – ja arusaadavalt kõik nendega seotud ohud ja võimalused.

Väga võimalik, et me elame juba veerand sajandi pärast umbes sellises maailmas, mis mõnedelt tunnustelt sarnaneb Harry Potteri ja mõnedelt Flintstone’ide filmidele – mitte ainult ajalehepildid ei kipu sinuga rääkima, vaid isegi prügikast. Sest ekraan on paberkerge ja seda saad voltida nagu tänast ajalehte ja muidugi laed endale valitud info täpselt nii suurelt kui tahad (oh, ja muidugi tahetakse kaasa panna hulka spämmi…) ja prügikastil on tõesti mingi imeodav vidin, mis selle täitumist jälgib, ja su poeg on sättinud koduse virtuaaliprojektori prügikasti kujutise notsuga asendama.

Meie jaoks tähendab see umbes sama, et koloniaalajal valitsesid maailma riigid, kes suutsid toota laevu ja tulirelvi. Mis omakorda tähendas kogu toetavat tööstust ja mis omakorda ei olnud võimalik ilma suure hulga haritlaste, trükikunsti, ettevõtlusvabaduse ja hulga muude asjadeta.

Me peame IT-st üle käima. Me peame suutma hallata ja arendada tekkivat tarkade masinate maailma, kus ühel päeval sünnib tehisintellekt.