Lõustaraamatust

Olen nüüd mõnda aega Facebooki kasutaja.

Miks ma sinna läksin? Ausalt öeldes peamiselt selleks, et „kõik ju on seal”... Karjamõtlemise ülistuseks – ühiskonnast mööda vaadata sa ei saa ja kui teatud asju teevad „kõik”, võiksid sa vähemalt kursis olla, mida nad teevad. Loomulikult juhul, kui sa ikka tahad ühiskonnas osaleda. Ka see on loomulikult valik. Ja ma ei räägi siin eremiitlusest või üldse millestki ekstreemsest – on ju erinevad asjad erinevatel aegadel populaarsed olnud ja ehk midagi tähendanudki, mis sest, et nüüd neid vaid veidrustena võib vaadelda. Näiteks aeti kunagi rahvas sunniviisiliselt kirikusse; seda ei tehta enam ammu, ent mõned käivad seal siiani... Või võtame näiteks need, kes üritavad siiani paberkirja ja faksi teel suhelda... Või need, kes helistavad tavatelefoniga teisele mandrile ja need, kes vaatavad televiisorit – issanda loomaaed on suur, eks ole, ja kuni sellised situatsioonilised kretiinid ülejäänutele ohtlikud ei ole, lastakse neil üldiselt rahus edasi olla...

Ehk siis teisisõnu ei tahaks ma olla selle inimese nahas, kes peab nii kümnekonna aasta pärast selgitama, miks ta molukat kasutab, kuid ma saan aru inimesest, kes teinekord mõne jõulupostkaardi saadavad.

Kuid aitab vabandamisest – ma olen molukas.

Facebook kui interaktiivse meedia vesivõsu

Ei, molukas ei ole neist ainus. Molukas on lihtsalt see, mida ma natuke tunnen. Ma olen ka Orkutis olnud, kuigi sinna logisin ma sisse nii kord poole aasta jooksul. Ma olen aja jooksul sattunud ka mingitesse teistesse keskkondadesse, mis mulle siiamaale spämmi saadavad, ja ma olen möödapääsmatult Google+-is (miks möödapääsmatult, saavad aru kõik gmaili kasutajad). Ma olen kunagi osalenud OK-s ja mul on õnnestunud mitte osaleda Rate’is.

Võib-olla kõige raskem on inimestel hoomata, et molukas ei ole suhtluskeskkond selle sõna täpses tähenduses. Muidugi see nimetab end suhtluskeskkonnaks, kuid McDonalds nimetab end ka restoraniks, eks ole. Molukas on suhtlemise imiteerimise keskkond. Ei saanud aru? O tempora, o mores!

Teate, see ei ole see koht, kus hakata pidama loengut suhtlemisest. Igaüks võib end ise harida, ometigi – pisut endale vastu rääkides – paneksin ma kirja mõningad märksõnad –

Suhtlemine kui protsess koosneb kolmest komponendist: 1. informatsiooni edastamine ja vastuvõtmine, 2. Suhtlemispartneri tajumine ja 3. suhtlemispartneri mõjutamine. Suhtlemisakt koosneb ümberlülitumisest, kontakti loomisest, põhiteate vahetamisest ja kontakti katkestamisest. Ja üldse, [definitsioon]: suhtlemine on sotsiaalse inimese eneserealisatsiooni põhivorm, aga ka isiksusliku eneseaktualiseerimise keskne tee ja enesearendamise tähtsamaid mooduseid.

Kas nüüd saite juba aru? Veekord – suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete aktualiseerimine. Seega on molukas suhtlemise imiteerimise keskkond või lühemalt öeldes vaimse onaneerimise vahend. Haledapoolne pealegi.

Teatud mõttes on molukas massimeedia loll vend. Massimeedia teatavasti on ühesuunaline meedia, mida „pumba juures olijad” üritavad kasutada enam või vähem sunnitud auditooriumi ajupesuks. Riikides-ühiskondades, kus esineb arvamuste paljusus ja laiadel ühiskonnakihtidel on mingisugunegi võime avalikes kanalites kaasa rääkida, ei ole massimeedia küll ainult propagandavahend, mille suhtes tavakodalikul on vaid kaks võimalust – vastu võtta või mitte vastu võtta –, kuid kanali enda (ajaline või mahuline või nende kombinatsioonist tulenev) piiratus annab ikkagi tohutu eelise prevaleeriva hoiaku pealesurumiseks ka kõige liberaalsemates riikides. Sama tähtis on aru saada massimeedia teisest tahust – suhtluse (sõnumi esitaja) auditooriumist äralõigatusest. Massimeedias esinejal puudub tagasiside. (Mõnikord imiteeritakse seda stuudiopublikuga, kuid see arusaadavalt ei muuda asja olemust.) Asi võib jõuda mingis mõttes absoluudini – teatud uuringud 1980-ndatest kinnitavad, et kui teatud Soome televisioonist tulnud filmide ajal oleks välja lülitatud Eesti Televisiooni saatja, poleks seda Soome televisiooni levipiirkonnas mitte keegi märganud... Ehk siis keegi valmistas mingeid saateid ette, kirjutas, higistas, põhjendas, parandas ja lõpuks lasi selle eetrisse. Saatja undas ja tehniliselt oli kõik korras, aga mis puudus, olid vastuvõtjad. Kõik toimuv oli oma olemuselt täiesti mõttetu, sest mitte keegi ei jälginud tulemust – suhtlust ei toimunud.

Molukas toimub seesama asi – sa paiskad midagi välja. Sa võid seda tehes lõpmatuseni õnnelik olla, kui sa ei tunne väga huvi, kas „teises otsas” kah keegi toru tõstab. Ainult et sinu auditoorium on nii 4-8 suurusjärku väiksem kui klassikalises massimeedias... Miks sa seda siis teed? Olgu, sul on omad tuttavad, kes annavad mingit tagasisidet. Enamasti tuttavad, kellega sa niikuinii suhtled. St päriselt suhtled. Ma absoluutselt ei vaidle vastu sellele, et ega kõiki sõpru-tuttavaid tõesti ei jõua piisavalt tihti „läbi silitada”, mõnikord on mõned tuttavad ka füüsiliselt kaugel ja selleks on sedalaadi vahendid asendamatud, kuid kui tihti seda esineb?

Plusse

Ma ei väida kaugeltki, et molukal (ja teistel sarnastel) poleks oma positiivseid külgi. Esiteks seesama „läbisilitamine” – tegelikult peaks seda paari sõnaga selgitama: üks teooria väidab, et kõne tekkis osaliselt ka sellest, et inimahvide koloonias (nagu ka tänaste ahvide juures) pidi juht isikliku kontakti säilitamiseks, st juhina püsimiseks kõik karja liikmed teatud aja tagant üle käima – sügama, silitama, mõned vopsud andma – et kõik teda ikka tunneksid ja aktsepteeriksid ja peamine, et kehakeel, tollane peamine suhtlusvahend nö sünkroonis püsiks. Seda kõike ei anna teha rohkem kui 20, äärmisel juhul 50-ses karjas. Suuremale hulgale tuli hakata kõnet pidama...

Ehk siis saad sa anda – ilma irooniata – sellise positiivse „elus ja allesolemise” tunde tuttavatele, kellega sa muidu kohtuksid korra mitme aasta järel ja lõpuks paratamatult sideme kaotaksid. Teiseks võimaldab see sul hästi läbi saada inimestega, kes muidu on toredad, aga teatud koha pealt natuke tüütud. Näiteks on mul ühed tuttavad, kes muudkui postitavad koerapilte. Koerad on toredad, ausalt. Mul on endalgi koer ja nende koerad on ka fantastilised. Aga mul hiilib vaim uksest välja peale kolmandat koerapilti ja kui neil tuleb seltskonnas pähe oma näitusepilte või -videosid näidata, saan ma neid kaudselt süüdistada alkoholismi levitamises, sest kuidas ma muidu selle üle elan? Muidugi on nemadki toredad ja mina viisakas... Ja mis saab parem olla, kui pildid on molukas – nemad saavad neid üles panna ja mina saan viisakaks jääda...

Kolmandaks on molukas hea suunatud reklaami vahend. Reklaam, muide, ei ole oma olemuselt halb. Reklaam võib kanda ka täiesti positiivset sõnumit millestki uuest, millestki saavutatust ja suurepärasest. Kui piiratud foorumis saavad kokku need, kel on midagi (kaubanduslikku, aga mitte ainult) öelda, ja need, kellele see huvi võiks pakkuda, on efekt mõõtmatult suurem kui sõnumi piiramata avalikku ruumi paiskamisel, mida saab enamasti käsitleda vaid sellesama avaliku ruumi risustamisena – see on tüütu, häiriv ja suures osas mõttetu. Molukast saan ma teada, mida mu tuttavad kirjutanud-avaldanud on, ma saan teada, mis muusikat nad kuulavad, mida ühest või teisest asjast arvavad. Olgu, eks mul aja jooksul kujunevad välja need, keda ma ignoreerin. Olgu, need on need pooltuttavad, kellest pole kunagi nö pärissõpru saanud just sel põhjusel, et ega me nüüd päris samal lainel ei ole. Kuigi võimalik, et ausam oleks otse öelda, et teatud inimeste maitse on sitt ja üldse on nad mõttetud jobud...

Siiralt – ma olen päris palju head muusikat ja lugemist leidnud inimestelt, kellega erinevatel põhjustel pole kunagi (või vähemalt väga ammu) pikemalt vestlema sattunud. Molukas on seega oma ülesande täitnud – on suutnud end mulle müüa.

Ja see suur rasvane miinus, miks ma molukat ohtlikuks saastaks pean

Mind on alati imestama pannud, kuidas suur osa inimesi näib läbi elu kõndivat nagu unes. Kuidas sügavam mõistmine, niisamuti kui teatud abstraktsed kategooriad, näiteks nagu väärikus ja au, neist neitsilikult puutumata jäävad. Kuidas nad süütu süüdimatusega ei oma ei põhimõtteid, eetikat ega seisukohti, vaid asendavad need igimuutuvate käibetõdede risuhunnikuga, millest on alati hea sobiv loosung välja kaevata, kui Elu üritab neilt nõuda Inimeseks Olemist.

No kuulge, teatud mõttes teeme me seda kõik ja kogu aeg. Kompromissitus ja kohanemisvõimetus suretaksid meid kiiresti välja. Ent... kuidas seda öelda... See ei ole ikkagi pehmus, mis on inimesest teinud selle, mis ta täna on. Vabandust nii banaalse näite pärast, aga koopakarule ei ole võimalik lõpmatuseni vastu tulla. Ühel hetkel tuleb odad teravaks ihuda ja metsaotil nahk maha võtta. Tegelikult on teatud pehmus viisakuse nime all tsivilisatsiooni vältimatu komponent. Sellesama tsiviliseerituse tunnuseks on ka üleolek tühistest ärritajatest. Või ütleme viisakamalt – andestamisvõime.

Aga kaugele see ulatub? Kusagil selle pehmuse sees peaks ju terasvarras vastu tulema? No vat enamiku inimeste puhul ei tule. Nad koosnevadki ainult süldist.

Esimene asi – sa ei ole moluka jaoks klient. Sa oled toode, mida müüakse. See ei ole minu väljamõeldis, kuid ma kordan selle üle, sest iga natukese aja tagant puhkev vihkamiskampaania moluka kujunduse üle näitab, enamik inimesi tundub sellest mitte aru saavat. Mida te, idikad, üritate kliendina käituda, kui te seda ei ole? Klient on see, kes maksab. Te ei maksa. Te ei ole klient, te olete TOODE. Teie arvamust arvestatakse vaid niipalju, et te minema ei lähe. Ja teie tegevust suunatakse nii, et see maksimiseerib reklaamitulu. Ürita vähemalt iseendale mitte valetada – moluka maksavad kinni need vilkuvad kirjad ja keskkonda ülal pidav tiim arvestab sinuga vaid niipalju, et nad peavad sulle pakkuma asju, mis sind seal kinni hoiavad täpselt nii palju, et sa minema ei lähe.

Kuid need on ainult õied. Sügavamal toimub midagi palju ohtlikumat. On üks liik inimesi, kes satuvad atavistlikku vihahoogu väite peale, et paljas inimene ei ole midagi ebaloomulikku. (Olgu, puritaanid, nimetagem siis teineteist hälvikuteks ja värdjateks ja pervertideks ja läheme edasi...) Miks see religioosne vaimne sandistamine ikka veel paljude inimeste teadvuses positiivset vastukaja leiab, on omaette teema, ent ärgem vähemalt petkem ennast – oleme ju kõik ja on meie lapsedki – veelkord, kurat, ärgem petke ennast! – paljaid inimesi oma elus küll ja küll näinud. Ent ma muutun põhimõtteliselt vihaseks, kui keegi hakkab mulle ettekirjutusi tegema, mida ma võin vaadata ja mida mitte. Jätaks hetkeks kogu demagoogia kõrvale ja üritaks päriselt kaaluda, kas visuaalne kujutis paljastest tissidest või suguelunditest ikka on arenevale lapsele ohtlikum soolikate väljalaskmisest või hamburgeriõgimisest? Küsimus ei ole selles, kas me tahame neid vaadata. On ju selge, et sa piirad postitusi inimeselt, kes saadavad midagi sellist, mis sind üldse ei huvita. Mina keelaks kah postitused inimeselt, kes – ütleme – mulle järjekindlalt saadab viiteid suguelunditele. Aga minu tutvusringkonnas – isegi molukas – ei olegi selliseid. Kuid asi pole ju üldse selles – asi on VALIKUTES. On sellest tõesti nii raske aru saada – mina, mina, MINA tahan valida, mida ma vaatan ja mida mitte, ja MA EI TAHA lasta selle üle otsustada tarkadel ja toredatel inimestel Jänkistanis.

Inimvihkajate poolt tabuks kuulutatud piirkondadest katmata inimkeha tõin ma vaid näiteks, sest sellega on ilmselt kõik kokku puutunud. Ent olete te proovinud üles riputada torrenti linki? Proovige, ei õnnestu. Mingid „kasutajad” olla leidnud, et see pole õige asi... Kes on need „kasutajad”? Kuidas ma neile ütlen, et mind nende arvamus ei koti? Vaadake tähelepanelikumalt, juurviljad, selliseid nuppe ei ole. Grupp seltsimehi lombi tagant on omavahel kokku leppinud poliitika ja sinul pole siin midagi kobiseda. Midagi. Mitte midagi. Keegi ei tee isegi nägu, et kuulaks, Toode.

Ma ei ole proovinud, kuid kindlasti on veel palju asju, mida sa molukas teha ei saa. Mul tegelikult puudub huvi seda lähemalt uurida, sest esiteks, ega see midagi ei muuda, ja teiseks pole molukas sellisteks asjadeks üldse mitte õige koht. On kirjeldamatult rumal lasta molukas enda jaoks oluliseks muutuda ja siis viriseda, miks see ei tee seda, mida mina tahan. See on üks populaarne suhtlemise imiteerimise abivahend. Võtkem seda siis sellisena. Ja andkem endale aru, et meie siin Eestis oleme isegi heas positsioonis. Me ajame molukanurgas oma asja ja kuna me kasutame mingit oma veidrat keelt, ei rakendu meile automaatsed sisukontrollid. Mõnikord on hea olla lihtsalt Number Kasutajastatistikas...

Ma olen sündinud ja kasvanud Nõukogude Liidus. Ma tean liigagi hästi, misasi on tsensuur. Kuidas esmapilgul isegi aktsepteeritavate põhjendustega moonutatakse sinuni jõudvat infot ja kuidas lõpptulemusena sa avastad, et valede võrk mõjutab terveid riike ja rahvaid. Mis te arvate, mis suunas mõjutab? Küsimus pole siin isegi mitte abstraktses heas või halvas, küsimus on selles, et see ei pruugi olla see suund, kuhu sa läheksid, kui sulle poleks sihipäraselt valetatud. Ja see on moluka juures kõige ohtlikum.

Ma olen edasi molukas

Ja miks ka mitte? Mina saan aru, misasi see on. Ja üritan enda kasuks tööle panna. Ja minul istub väga sügaval sees, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, pean ma valmis olema, et seda võidakse kasutada minu vastu. Et kapol või pollaritel pole enam vaja kallist ja pikaajalist jälgimist, et teha vajadusel kindlaks kõik mu tuttavad. Et vastused, mida ma ühest või teisest asjast arvan, on kuue kliki kaugusel. Et vajadusel annab ka minu tegevust väga hästi imiteerida, et on võimalik genereerida valeinfot või lihtsalt igasugust paska ja tekitada mulle tõesti väga suuri ebameeldivusi, sest see saab olema töö ja vaev, mis kuluks selgitamiseks, et ei, see polnud mina ja ei, see polnud isegi suvaline häkker, kes mu identiteedi varastas, see oli läbimõeldud küberrünnak...

Kas keegi teist on selleks valmis? Noh, kuni sa püsid rahulikult Tootena, ei huvita sa kedagi. Isegi niimoodi põtkida võib, nagu mina seda praegu teen – keda kotib? Mitu protsenti nüüd vähenes moluka kasumlikkus tänu minu artiklile? Ütleksin: „naerukoht”, aga nii tühistel põhjustel ei tasu naerdagi...

Ja kui ma tõsiselt ohtlikuks muutuksin, nagu Wikileaksi autor... noh, siis on selleks teised vahendid, eks ole.

Nii et kohtume molukas, Juurviljad!