Kirjutan seda nii-öelda asjas sees olles – olen praegu nimelt Tallinna Ülikooli infoteaduse teise kursuse üliõpilane. Jah, üsna ebatüüpiline, sest olen mõnestki oma kursusekaaslasest 40 aastat vanem.
Nagu ka kõik teised TLÜ infoteaduse üliõpilased, sain mõne aja eest kooli infokirjast teada, et see eriala kavatsetakse kaotada. Põhjenduseks suur väljalangevus ja see, et lõpetajad ei taha raamatukogudesse tööle minna.
Loomulikult ei läinud ka mina seda eriala õppima selleks, et minna tööle kuhugi stagnatsioonipessa, nagu näiteks Tallinna Keskraamatukogu. Eelmisel aastal toimusid ühe õpitava aine raames ka raamatukogukülastused ja valisin selle näite, sest mainitud Tallinna Keskraamatukogu oli teistest tuntavalt „üle” – külastused olid virtuaalsed, ent isegi läbi Zoomi oli tunda tolmu ja kopitanud paberi lõhna.
Küsimus on, miks peaks üks tänapäevast infoteadust õppinud inimene matma end kuhugi, kus tajutavalt vihatakse kõike, mis on seotud digitaliseerumise, arvutusmeetodite, tehisintellekti, e-raamatute ja laiemalt uue mõtlemisega, et raamatukogu ei erista vanapaberilaost mitte papist kartoteegikaarte täis kapid, vaid et see on infokeskus?
Meile räägiti esimesel kursusel ka infoteaduse eriala arengulugu ja kõige kokkuvõtvamalt tekitas tudengiteski vaidlusi küsimus, mis ilmselt on selle eriala jaoks kõige eksistentsiaalsem: kas see on humanitaar- või reaalala? Tunnistan, et minagi olen pettunud, et seda kiputakse lugema humanitaaralaks; võimalik, et selle vastuolu avastamisega on seotud osa väljalangevust?
Või teine näide. Õppisime midagi, mis algas kõige huvitavamate asjadega: kuidas arenes inimestevaheline kommunikatsioon, kuidas sündis kiri ja kuidas tähestik; kuidas arenesid raamatud, kuidas Johannes Gutenberg ühendas õige mitmed leiutised ja pani aluse tänapäevasele trükikunstile ja nii edasi. Ja kust tuli näiteks number null (august liivas, mis jäi järele, kui arvutamiseks kasutatud kivi ära võtta...). Ja kuidas siis suubus see kõik kõige igavamatesse asjadesse maailmas, Eesti arhiividesse (muuseumidesse ja raamatukogudesse).
Seega küsimus on selles, et tuleks endale kõigepealt selgeks teha, mis on infoteadus (mida üliõpilastele õpetatakse). Tuleks endale selgeks teha, et diplomeeritud tolmupühkijate aeg on läbi ja meie raamatukogude muutumist infokeskusteks takistab hulk inimesi, kes tahaksid pensionile minna uut omandamata, arhivaale ritta seades ja nende kohta kaardikesi täites.
Seda ei tule võtta nii, et üldse poleks vaja õpetada info käitlemise ajalugu. Võimalik, et pole viisakas seda sõnastada ka nii õelalt, aga kuidagi tuleb selgelt välja öelda, et infoteaduse eriala kaotamisega visatakse laps koos pesuveega välja. Eesti vajab infoteadlasi. Eesti vajab ka neid, kes hoolitsevad arhiivides ja muuseumides hoitavate kultuuriväärtuslike varade eest, aga neid on vaja palju vähem ja need seltskonnad ei kattu.
Kümme aastat tagasi, 2011. aasta kolmandas kvartalis ületas Amazonis e-raamatute müük paberraamatute oma. Kõik riigid digitaliseerivad oma rahvuskultuuri ja mõned, näiteks Norra, on sellega praktiliselt ühele poole jõudnud – kogu digitaliseeritud kirjandus on vabalt saadaval norralastele, aga loomulikult saab vajadusel piirangutest mööda.
Isegi meie õpitavas on sees raamatukoguinimeste kurtmine, et näe, meie tegime hirmus läbimõeldud kirjavara katalogiseerimise süsteemi, aga inimesed, need sunnikud, ei kavatsegi seda selgeks õppida, vaid kasutavad Google'it. Ja ikka raiskame me siin kuid, et õppida MARC-i, ajast ja arust, arvutieelsest mõtlemisest kantud, jäika ja ebaloogilist kirjanduse katalogiseerimissüsteemi.
Muide, ma ei väida, et MARC-i ei tuleks õpetada. Meile räägitakse ju ka Aleksandria raamatukogu otsisüsteemist ja mõlemad on teatud määral huvitavad ning aitavad mõista, kuidas me siia oleme jõudnud. Aga küsimus on selles, et põhjalikult on seda tunda vaja ainult sellel väikesel osal raamatukogutöötajatest, kes konkreetselt katalogiseerimisega tegelevad. Ja veel, järjest enam automatiseeritakse sedagi tööd ja arvatavasti juba viie aasta pärast saab tehisintellekt sellega talutavalt hakkama.
Seega, võimalik, et õigus on nii TLÜ rektoril Tõnu Viigil, kui ta tahab selle eriala kaotada, kui ka kultuuriminister Tiit Terikul, kui ta seda otsust kritiseerib. Võimalik, et siin on juhtunud selline naljakas lugu, et infoteaduse lõpetajad on meie raamatukogude jaoks lihtsalt liiga head. Nad saavad parema pakkumise mujal ja palju neid muuseumitöötajaid ikka vaja on?
Ma tegelikult siiralt vabandan sellise üldistava teravuse pärast. Jah, meil on rahvusraamatukogu ja Teaduste Akadeemia raamatukogu, kus on aru saadud ajastu väljakutsetest (üldiselt saab sellesse ritta lisada ka ülikoolide raamatukogud). Ent seni kui Tallinna Keskraamatukogu taolised asutused tahaksid nüüd ja igavesti laenutada paberraamatut ja arvuti on ainult laenutuse registreerimiseks, näevad 21. sajandi hariduse saanud infoteadlased sinna tööleminekut kui tupikut.
Nii et ärgem nähkem Tõnu Viigi väljapakutut, et "infoteaduste õppekava tuleks hoopis integreerida pedagoogika, andragoogika ja sotsiaaltööga, sest tulevikus kasvab vajadus raamatukogupedagoogide ja digiarenduse spetsialistide, mitte raamatukoguhoidjate järele" nii, et "tõmbame infoteadusest kõik reaalteadusliku maha, ehk siis ei jää lõpetajatel muud üle, kui raamatukokku tööle minna". Nähkem siin just seda, mida üritangi väita, et meie raamatukogud peavad muutuma, et toetada kultuuri ka 21. sajandil.
Vaadake, kui tehisintellekt saab hakkama katalogiseerimisega, siis küllap see saab varsti hakkama ka tolmupühkimisega. Meie ajastu märksõnad ei ole haruraamatukogude võrgu täiendamine ja isegi mitte raamatukogubuss, meie ajastu märksõnad on andmekaeve, sotsiaalvõrgustikud, webcrawler'ite juhtimine, infoettevõtlus ja privaatsusturve.
Ja kusjuures seda kõike – nagu näha infoteadlaste nõudlusest – on Eestile vaja ja seda TLÜ infoteaduses ka õpetatakse. Kas on vaja veel kord korrata, kus on probleem?