Enne, kui võtsin põhjalikumalt vaagida peresid toetava maksusüsteemi võimalusi, kirjutasin kevadel USA kosmosevägedest ja sellega seonduvalt kosmoseuurimise vast kõige olulisemast numbrist – ühe kilogrammi maalähedasele orbiidile (LEO – Low Earth Orbit) viimise hinnast.
Loodame, et meil jätkub tahet ja taipu võtta vastu õiged otsused ja püsima jääda – aga mida me selles uues maailmas peale hakkame?
Olles eluaeg ulmekirjaniku ja paremasse tulevikku uskujana kosmose vastu huvi tundnud, olen eestlasena alati püüdnud ka välja mõelda, kuidas meie selles kõiges osaleda saaksime. Hetkel küll on võimalused marginaalsed ja kõige realistlikum oleks huvilistel minna ja siduda oma elu institutsioonidega, millel päriselt on potentsiaali midagi ära teha.
Ent see ei pruugi nii jääda.
Kosmose uurimine on väga kallis tegevus – see tähendab, et uurida võib muidugi ka väheste vahenditega, kuid n-ö sisenemistasu ärisse, kus see ka midagi tagasi võiks tuua, on masendavalt väljaspool meie kui riigi võimeid.
Täna.
Kui meil kui inimkonnal aga üldse on mingit tulevikku, peab see vähem kui sajandiga põhjalikult muutuma. Ja just selles kontekstis on mõtet kaasas olla ja omada selget ja kainet ülevaadet võimalustest.
Viimati sel teema aprilli alul kirjutades näitasin, et LEO-le viimise hind ei saa (tänases vääringus) tulla väga palju alla poolesaja (euro või dollari – selle täpsuse piires pole vahet) kilogrammi kohta, sest selle kilogrammi kohta läheb vähemalt paarkümmend kilogrammi autokütusest kallimat kütust ja on intuitiivselt hoomatav, et ka kosmoselennuki soetus- ja hoolduskulud (mis iseenesestmõistetavalt peavad „piletihinnas” kajastuma) on kordades kõrgemad näiteks lennukite omadest.
Mis omakorda tähendab, et näiteks igasugune orbitaalturism, kui see ka kunagi paigalt võtab, saab ikkagi olla vaid väga rikaste inimeste lõbu, sest puhtalt ülesviimise hind ei saa olla palju alla 30 000. Orbitaalhotell maksab ka ränka raha, nii et reaalne number paari- kuni paarikümnepäevase paketi eest võib parimal juhul olla seal 100 000 kandis.
Vaadake, isegi kui me teeme kõige optimistlikumad arvutused ja tõmbame maha kõik mugavused ja ohutusnõuded, ei saa inimese orbiidilevedu keemilise raketiga minna alla 10 000 ja – ütleme – mainitud pakett alla 30 000 (sest päris fooliumist hotelli teha ei saa ja seal peavad olema toit, vesi ja puhastusseadmed).
Ja kõik see on määratult valulikum, kui tahaksime minna kaugemale. USA kuurakett, Saturn V, oli Olümpia hotelli kõrgune jurakas stardikaaluga umbes 3000 tonni. See purk, mis astronautidega Maale tagasi jõudis, kaalus umbes 3 tonni. Marsi-lennu vastavad suhted oleksid vähemalt kümme, kui mitte sada korda halvemad (muidugi annab üht-teist optimeerida ja pilt on hoopis teine, kui kütust saaks kuidagi Kuul-Marsil toota, kuid sellest ehk kunagi hiljem).
Ja midagi ei ole teha, siin ei muutu kunagi midagi, kui me jääme keemiliste rakettidega sussutama.
Võimalik, et me elame ajastul, mil inimkonna suurimad saavutused on juba seljataga ja edasi tuleb vaid oma naba imetlemine ja allakäik. Lubatagu rõhutada – keemilistel rakettidel on ees loodusseadustest tulenevad piirid. Keemiliste rakettidega ei lähe me siit Maalt kunagi kuhugi. Me ei valluta isegi orbiiti; see jääb igavesti selliseks „ülemiseks Antarktikaks”, st seal töötab (spartalikes tingimustes) paremal juhul paar tuhat teadlast ja muidu fanaatikut.
Ja seega oleme ringiga tagasi selle juures, mida olen püüdnud ja püüan eestlaste tammenuiana terasesse teadvusse taguda – inimkonna tulevik on aatomitehnoloogiad. Tulevikku on ainult neil rahvastel, kes sellest üle hakkavad käima.
Aatomimootoreid on põhimõtteliselt õige mitut tüüpi ja üht neist, ioonmootorit, kasutatakse juba aastaid edukalt kosmosesondides. (Ioonmootor ei sobi atmosfääris lendamiseks ja selle võimsuse-kaalu suhe on praegu veel võimatult halb; ent see võib töötada aastakümneid järjest ja sobib seega satelliitide atmosfääritakistuse kompenseerimiseks ja pikkadel missioonidel tasapisi kiiruse kogumiseks.)
Teine teooriatest praktikasse jõudnud tüüp on nn tahke tuumaga aatomimootor. See saadi põhimõtteliselt 60-ndatel tööle ja heideti kõrvale… sest see ei andnud olulist eelist mandritevahelistele tuumarakettidele. Ja „tavalistel” kosmoselendudel said otsustavaks radiatsioon ja ohutuskaalutlused.
(Tegelikult on see ameeriklaste Kuul-käimine üks mitme otsaga asi, mis nii mõnegi arengu aastakümneteks valedesse rööbastesse suunas – mindi n-ö kindla peale, ehk juba tõestatud tehnikate-tehnoloogiatega, ja kõik raha oli seal; Apollo-programmi tegelased on tagantjärele tunnistanud, et raha oli nii palju, et nad ei osanud sellega midagi peale hakata…)
Jättes kõrvale kõik tehnilised detailid ja mootoritüübid, mida veel ei ole, võib intuitiivselt õigeks lugeda, et korraliku Marsilennuvõimelise planetoplani väljatöötamine võtaks kõigest nii paarkümmend miljardit. Seda ei ole tegelikult üldse nii palju, nii et varem või hiljem teeb keegi (kõige tõenäolisemalt keegi USA-s, kuid mitte tingimata NASA) selle ära.
Tuumamootorite arendamine on igal juhul keeruline ja nõuab muuhulgas katseid, millest küllalt suurt osa – alates igasuguste ainete-materjalide käitumisest töötavas reaktoris või selle lähedal, lõpetades kiirguskaitsega – saab teha erinevate katseliste tuumareaktorite abil.
Kes aru ei saanud – selles mängus on kaasas need, kel on tuumareaktorid.
Eesti tõus aatomienergiat kasutavate riikide-rahvaste hulka võiks ja peaks algama vastavast programmist ja katselisest reaktorist (kusagil ülikooli juures). Ka tuumaenergeetika kasutamine võib olla kordades odavam, kui me ei ole lihtsalt lõpptarbijad, vaid oskame kaasa rääkida.
Nii et see oleks meie võimalus – mitte raha lihtsalt mõttetult mutiauku kallata, tolatsedes algusest peale viletsa ja niikuinii peatselt lõppeva põlevkiviga, vaid panna see sinna, kust sellest ühel päevalt ka kasu võib tõusta – rääkimata kaalukeeleks olemisest jäämise ja hääbumise vahel.