Koroonaviiruse vastase Suure Isamaasõja kvintessentsiks võiks olla järgmine nähtud pilt: käib kodanik poes, mask eest ja kindad käes. Ja siis tõmbab maski alla ja sügab kindaga nina.

Ühesõnaga, aeg oleks lõpetada selle tervet mõistust solvava massihüsteeria õhutamine!

Teeme nii, et ei tõstata küsimust, kas see oli vajalik? Küllap oli eriolukord paratamatus – kogu maailm käitus enam-vähem samuti ja ega me polnud kõige vähemalgi määral valmis selliseks pandeemiaks. Mitte keegi tervel planeedil ei olnud, see ei ole otsene etteheide ühelegi ametile või institutsioonile – mitte keegi ei saanud hakkama. Eranditeta.

Olgu, vähemalt reageerisime kiiresti ja eks selline ekstreemne isolatsioon paneb muidugi koroonaviiruse leviku seisma. Aga mis edasi saab?

Inimesed, igal asjal on hind! Kaua me jaksame ühiskonda niimoodi pausil hoida? Ja mitte miski ei lähe „nupulevajutusest” uuesti käima. Tuleb tõsiselt võtta prognoose, et 2009. a majanduslangus oli praegusega võrreldes naljategu; USA-s kardavad osad analüütikud, et praeguse kõrval kahvatub ka 1929. a kriis. (Ja muide, mis USA tollest kriisist lõplikult välja aitas? Hakati valmistuma II maailmasõjaks…)

Aru tuleb saada ka laenude ja muude abimeetmete olemusest. Kust selleks raha võetakse? Sisuliselt tekitatakse juurde – ja kui valitsused raha juurde tekitavad, tähendab see, et nad mängivad sotsialismi kõigi teiste arvelt; katteta raha süsteemi paiskamisel langeb juba olemasoleva väärtus, ehk kõik jäävad vaesemaks. Kõik me, kes me nüüd kodus istume, õnnelikud veel ka, et näe #püsikodus, #hoiaelu või mis debiilsused siin ringlevad – pooleteise kuu võrra vaesemad me sel aastal juba oleme.

Ja töötusel on ka selge hind inimeludes. Tavaliselt ei taha seda keegi teada, aga seda hinda hakkame me nüüd maksma. Ja see saab valus olema.

Tasub kuulata neid, kes teavad, millest nad räägivad – isegi kui me praeguse, covid-19, pidama saame, hakkavad sarnased viirused küllalt tõenäoliselt vähemalt üle aasta korduma. Kas me korraldame iga kord sellise kilplasliku ažiotaaži?

Olgu, järgmine kord läheb kindlasti paremini, vast ei ole hilja ja hingehinna eest Hiinast tellitud maskid kasutu rämps; vast satuvad need isegi õigete inimeste kätte, mitte ei eputa korralike meditsiiniliste maskidega mingid suvalised hipsterid; ehk on haiglatel natuke rohkem intensiivravikohti; ehk on mõnele bioloogile palka makstud mingite ajudeta sportlaste või pervertidest eurolauljate asemel ja nad saavad midagi tehtud ja mõni ametnik isegi kuulab nende nõuandeid…

Ühesõnaga, viimane aeg on tõsiselt mõtlema hakata, kuidas me sellest jamast välja tuleme ja edasi elame. Võimalikult ruttu tuleb lõpetada eriolukord kui selline.

Asja võib vaadelda ka nii, et eriolukord kui selline oli suuresti paratamatus sellepärast, et ega kahjuks suur osa inimesi hiilga kiire taipamise ja loomuliku vastutustundega. Mingis ideaalses maailmas oleksime vast pandeemia peatanud ka sellega, et inimesed hoiavadki distantsi ja mõtlevad, mida nad käpivad. Ei olnud vaja jõuda selleni, et Eriti Tubli Kodanik pargib end kusagil poes kõige käidavama koha peale tropiks ja kilab: „Kaks meetrit!”

Võimalikult ruttu tuleb hakata uuesti ühiskonda käivitama. Kas tõesti keegi kujutleb, et niipea, kui eriolukord lõppeb, võetakse kõik vahepeal lahti lastud inimesed tööle tagasi? Ma mõtlen kõik need, kes tõesti lasti lahti eriolukorra paratamatusest, mitte ei kasutanud tööandjad juhust lahti saada kõigist, kes neile ei meeldinud?

Ah et pole vastutustundlik eriolukord lõpetada? Et see on risk eludega? Silmakirjalik loba! Endiselt surrakse grippi ja rasvumisse, endiselt jäävad inimesed auto alla ja joovad end surnuks ja need numbrid on sadu ja tuhandeid kordi suuremad. Endiselt sureb maailmas iga kümne sekundi tagant üks laps nälga. Ja ei mingit eriolukorda. Kedagi ei koti.

Igasuguste mänguväljakute ja kaubanduskeskuste avamine on kõige väiksem samm. Olgu, võib-olla tasub natuke venitada koolidega. Aga igatahes tuleb välja anda signaal, et nüüdsest hakkame normaalse elu juurde tagasi pöörduma.

Jääb loota, et meil jätkub ka pärast eriolukorra lõppu tervet mõistust hoida distantsi ja mitte naabrite peale aevastada.

Ja see on ju endiselt kõige väiksem mure – suur osa inimesi ikkagi ei käinud vähemalt paar kuud tööl ja sellest vast saavad kõik aru, et neile ei saa öelda, et vaadake ise, kuidas toime tulete. Riik peab paratamatult sekkuma – selleks see riik ongi, et tagada edasikestmine olukorras, kus tavalised majandus- ja muud mehhanismid ei toimi. Muidugi tuleb võtta hiigellaen – ehk läbi kaasneva inflatsiooni meid kõiki solidaarselt vaesemaks teha. Riik on oma ülesandega siis hakkama saanud, kui see vahendeid targasti kasutab.

Töötukassaga on tegelikult lihtne – see on toimiv mehhanism ja sellega polegi muud teha, kui raha peale kallata. Jah, seda läheb palju, sest kas tõesti keegi kujutleb, et päris pikka aega ei ole meil väga kõrge töötusprotsent?

Asja teine pool on tööandjate toetamine ja see haakub väga suurel määral kõigi nende aitamisega, kel peal pangalaenud. Ehk mainitud hiigellaenuga ei tohi toetada pankasid. Ja ei tohi lubada, et pangad ütlevad nüüd, et mis tähendab eriolukord, ja tuleb pankrottidelaine. Ehk võib-olla sarnaselt eriolukorrale tuleb pooleks aastaks kuulutada välja pankrotimoratoorium ja erakorraline laenupuhkus. (Pigem tuleks kaaluda finantsasutuste ajutist allutamist rangele riiklikule järelevalvele.)

Me elame praegu sellisel pehmol ajal, kus poliitikutel on raske põhjendada mõne eluga riskimist täna, sestap eelistatakse riskida kasvõi sada korda suuremate kaudsemate ohvritega natuke hiljem. Selle üle võib vaidlema jäädagi, kas meil on lihtsalt vedanud, et juba mitu põlvkonda pole tsiviliseeritud maailmast selline häda üle käinud. Kummatigi tuletas loodus meile meelde, et taudid pole kuhugi kadunud.

Vaidlema võib jääda sellegi üle, kas lödipäine twitteripõlvkond meeletult üle ei reageerinud ja seeläbi hoopis rohkem inimelusid ei hävitanud.

Igatahes on pauk käinud ja nüüd on aeg tükid kokku korjata ja vaadata, mis edasi saab.