1984. aastal ilmus eesti keeles Aleksandr Mireri romaan „Kus on rändurite kodu?” („Dom skitaltsev”, 1976). Seal kirjeldati tulnukate ühiskonda, mis oli surnutega üle rahvastatud – neil oli tehnoloogia, mille abil salvestada elava olevuse teadvus, võimalusega see kunagi kellegi teise ajusse laadida.
Jättes kõrvale kõik arutlused sellise tegevuse võimalikkuse üle raamatus pakutud parameetrite alusel, eriti kaalutlused erinevate ajude põhimõttelise sobivuse üle mingit tüüpi kõrgeltarenenud teadvuse kandmiseks, jääb ometi igivana küsimus, millisel määral on niimoodi tekitatud koopia „mina” ja mis õigused sel üldse võiksid olla „eelmise elu” suhtes. Võimalik, et autor lihtsalt ei tahtnud n-ö noortele suunatud raamatus liigseid küsimusi tõstatada, kuid seal pakutud vastus on tüüpiliselt vulgaarmaterialistlik – teadvus on puhtmehhaaniline mälestuste ja seoste kogu.
Me seisame siin, digiajastu alguses, paraku juba silmitsi prognoosiga, et mõnekümne aasta pärast ületab näiteks Facebookis surnute arv elavate arvu – ehk meie elektroonilised võrgud on küllastatud nende inimeste mälestustest ja mõtetest, keda enam meie hulgas ei ole. On surnutega üle rahvastatud.
Meie hulgast lahkunud inimeste mälestustega seotud küsimusi pole ühiskond suuremat teadvustanud. Igas mõttes on tegemist alles tärkava probleemiga. Peamiselt on tulnud kustutada-blokeerida igasuguseid surnuga seotud teenuseid, alates mailidest ja lõpetades telefoniga. Ja heidame nalja, et tõelised sõbrad-lähedased kustutavad lähemalt uurimata parematele jahimaadele siirdunu otsinguajaloo ja isiklikud failid.
Me oleme tegelikult väga kaugel paljudes raamatutes (näiteks Charles Strossi „Accelerando”) kirjeldatust, kus enesetapu sooritamiseks tuli väga põhjalikult ja hoolikalt kustutada kõik varukoopiad.
Kõigepealt, kas see on üldse aega või süvenemist vääriv probleem? Jah, muidugi hakatakse sellega raha tegema (mõningaid selle tahke vaeb Oliver Laas 18.02 ERR-is). Võib-olla pääseb mõni Aafrika või Lõuna-Ameerika metslane veel niimoodi, et temast kuhugi ühtki jälge ei jää, Euroopas, ka siinsetel aladel jäi inimesest reeglina juba palju sajandeid tagasi vähemalt sünnimärge kirikuraamatutesse.
Meist kõigist jääb siia maailma midagi järele. Me oleme väga kaugel sellest, et see, mis meist järele jääb, suudaks ühegi kriteeriumi järgi vähimalgi määral inimisiksusena toimida, ent me oleme jõudmas aega, kus meist igale poole maha jääva järgi on võimalik konstrueerida midagi sellist, mis teatud kitsastes piirides võib meid esimesel pealevaatamisel usutavalt imiteerida.
Et teha endale selgeks põhimõisted, tuleks rääkida kolmest asjast. Esimene on nn hiina tuba, mõtteeksperiment, mille alged ulatuvad Gottfried Leibnizi aegadesse (18. saj algus). Sa konstrueerid mehhanismi, millega saab hieroglüüfe sisestades suhelda. „Toa” sees on juhendid, kõige primitiivsemal juhul joonekesed seinal, et kui vajutatakse seda klahvi, tuleb näpuga järge ajada ja vajutada vastuseks toda. Hiinlasele väljas tundub, et masin oskab hiina keelt… Arusaadavalt võib sees olla väga keerukas mehhanism, tänapäeval siis superarvuti – mis aga vastab sama mehhaaniliselt, olles tegelikust hiinlasega hiina keelest suhtlemisest endiselt sama kaugel kui keskmine rohetiib-aara.
Teine on puhtalt inimlik aspekt – kui palju on vaja (esmapilgul) usutavaks illusiooniks? Üks Taani prints ütles teatavasti oma surematud sõnad kolbaga vesteldes ja ühes kunagises Ervin Abeli sketšis sulandus piisavalt purjus seltskonda õmblusmannekeen. Asja üks külg on ekspertsüsteemid, mille ülesanne on otsida-kombineerida sisestatud infost kõige sobivam vastus. Kui aga küsimuse all on surnuga „suhtlemine”, kui vastab tegelikult tema internetipostituste alusel kohandatud suhtlusrobot, on – kogu lugupidamise juures leinajate vastu – tegu ikkagi väga primitiivse ja vähenõudliku enesepettusega.
Kolmas aspekt on kõne- ja pilditöötluse arenemine piirini, kus juba on sooritatud kuritegusid inimest piisavalt realistlikult imiteerides – näiteks on petetud raha välja ülemuse kõnepruugiga „treenitud” juturobotit kasutades. Eesti mõõtudes ja eriti eesti keele spetsiifikat arvestades pole see meil vast veel hulga aastad oluline, aga igatahes oleme sisenemas aega, mil isegi see, et sa telefonis sõbra häälest ära tunned ja ta räägib nii, nagu ta alati on rääkinud, ei pruugi tingimata tähendada, et sulle tünga ei taheta teha. Me kõik oleme näinud videos erinevaid maailma liidreid suvalist jura ajamas – imede arv maailmas langes järsult fotoaparaadi leiutamisega ja saavutas endise taseme fototöötlusprogrammide levides; nüüd kehtib see juba mistahes salvestatud heli ja pildi kohta.
Samas, vast pole kaugel aeg, mil paljudele tundub hea mõttena mingis seltskonnas-olukorras virtuaalselt lisada surnud sõber-kaaslane. Et lisab oma arvamuse vestlustesse (madalamal tasemel teksti-chatti, kõrgemal häälega). Ja ühel päeval on peaaegu nagu kohal (madalamal tasemel nagu videosides, „kuuleb-näeb” ja on justkui elavana ekraanil, kõrgemal meie keskel holograafilise kujutisena).
Tegelik küsimus on – milleks seda vaja on? On see tõesti meelelahutus? Ausalt? Lahkunul seda vaja ei ole… On seda vaja meil, elavatel? Toob see rõõmu või kurbust – sest tegu ikkagi ju illusiooniga, seda inimest enam ei ole – ta ei ela enam, ei mõtle ega tunne ega tee kõiki neid asju, mis inimelu juurde kuuluvad.
Mida on sellisel masingenereeritud tondil tegelikult elavate ellu lisada? Võimalik, et mõni inimene vajab mingeid väliseid pidepunkte leina, kaotusvalu mingis astmes, kuid laias plaanis võiks tegelikult irooniliselt küsida, et mis eristab tõelistest surnutest seltskonda, milles surnute digiimitatsioonid end koduselt tunnevad?
Mis muidugi ei tähenda, et selliseid asju peaks kuidagi keelama. Kui aga selle üle mõtisklemiseks läks, siis tõelist pahandust võib ühiskonnas ühel päeval tekitada n-ö tehisisik-testament, ehk katse jääda asju korraldama tükk aega pärast surma. Ei maksa endale illusioone teha, kindlasti leidub lõpmatuseni viise igasuguseid segaseid äriskeeme kasutades näiliselt asju juhtima jääda; praegu on see suhteliselt mõttetu, sest kõik saavad aru, et sisuline, intelligentne otsustusvõime lõppeb surmaga, ent kindlasti leidub just rikkamate hulgas jupinapoleone, kes usuvad, et nende programmeeritud reeglitekogu on ka tulevikus parim strateegia ja taktika.