On nii palju asju, millest ma midagi ei tea! Ja on nii palju asju, mille kohta on mul vaid eelarvamused.
Kõigepealt, eelarvamused ei ole alati halvad. Üks pragmaatiline vaade filosoofiale on, et see on kasulik instrument, et sa ei peaks iga elus ettetuleva sündmuse-nähtuse puhul kogu deduktsioonide jada läbi käima, vaid sa saad palju kiiremini ja tulemuslikumalt mõelda ja nende suhtes seisukoha võtta, kui sul on võimalik neid valideerida vastu juba olemasolevat, korralikult läbimõeldud loogika- ja eetikamaatriksit. Eelarvamused on selles kontekstis „andmefiltrid”, mille suurim probleem on, et neid endid tuleb kogu aeg kontrollida, kas need ikka on adekvaatsed.
Näiteks taimetoitlus – hea või halb?
Ükskõik.
Selgitus: kuivõrd inimesel on raske saada kõiki vajalikke toitaineid ainult taimedest, on puhas taimetoitlus nii umbes viieaastane üleminekuperiood lihatoidult mullatoidule. Kuivõrd üldiselt võiks pooldada inimese õigust otsustada lisaks muule ka oma elu üle, on see inimese enda valik. Kuigi nii pikaks venitatud, sealjuures enesepettusega vürtsitatud enesetapp tundub ühtaegu kuidagi kurb ja jõhker. Ma ei vaidlusta kellegi soovi selliseid inimesi aidata, kuid mina isiklikult ei ole nõus nende ravikulu kinni maksma. (Kuid maksusüsteem on hoopis teine keerukas teema, nii et kõige lühemalt – vali võitlusi, mida on võimalik võita.)
Selle enesetapjaliku rumaluse lärmakas, pealetükkiv, eneseimetluslik variant – veganlus? Hea või halb?
Olemuselt ainult ja kõigest tüütu, kuid muutumas ohuks.
Selgitagem: igas ühiskonnas on paratamatu, et kui elu läheb liiga heaks, hakkab see edasimineku asemel tegelema jaburustega. Täpsemalt, jaburustega tegeleb teatud osa inimestest alati. Ärgem suhtugem kõigesse eelarvamusega – kõik, mis elu edasi viib, on normidest kõrvalekaldumine! Ainult et varasematel ajastutel sai ainult aadel või laiemalt väike kindlustatum osa ühiskonnast suhteliselt karistamatult jaburdada, teistest sai enamasti väga kiiresti hoiatav näide.
Esmavajaduste täitumisega kaasneb ka kaitsemehhanismide murenemine – otsene ellujäämisvajadus ei prevaleeri kõigis otsustes – ja nii kipuvad vaimselt nõrgemad andma järele tüütu jaburdamise survele, muutudes niimoodi osaks probleemist. Nii tuleb vaadelda nähtust, mis avaldub pealkirjades à la „Lasteaiad on raskustes vegantoidu pakkumisega”.
Ehk me oleme jälle laskunud üht liiki tüütul vääraklikkusel endale pähe istuda.
Muidugi tuleks nad lihtsalt pikalt saata – söö kodus, mida tahad; pane ka kell kaela, kui heinamaale lähed, oma asi. Aga ära tule inimesi õpetama, mida nad sööma peavad! (Homo sapiens kui liik on kõigesööja; hambad ja kogu seedesüsteem on selleks kohanenud. Ma ei tea, kas on juba nii palju aega möödunud, et veganid on omaette liik? On kasvatanud endale neljakambrilise mao ja mäletsevad?)
Ohuks aga on hoopis teravam filosoofiline küsimus: kas me võtame vastutuse ainult oma lähedaste või näiteks terve rahva eest? Kui mõelda ainult oma laste peale, siis võib neile isegi kasuks tulla, kui nad mõnel päeval nädalas lasteaias söövad midagi sellist, mis annab neile aimu, kui halb võib elu olla.
Igaüks ju tahab, et tema lastel läheks elus hästi, seega keegi peab ka all olema, kellelgi peab halvemini minema (keegi peab näiteks ebameeldivaid töid tegema). Kitsamas perspektiivis on mul seega lihtsam, kui mõned oma järglastele normaalset toitu ei anna ja nad seeläbi arengupeetusele määravad...
Kui võtta aga vastutus terve rahva eest – mida suurem enamik meist ilmselt enesestmõistetavaks peab –, siis ei lähe see mitte, et mõned vanemad hävitavad oma laste tuleviku oma luuludega ja lisaks üritavad neid reaalsusega haakumatuid kinnismõtteid ka ülejäänud ühiskonnale peale suruda.
Eks ole – ühelt poolt loeme lehest, et jube tore, et lasteaias on ka vegantoit, teiselt poolt, kuidas on hakanud selliste segaste vanemate lapsi alatoitluse tõttu haiglasse sattuma...
Või küsime niimoodi – kus on piir, kus autosugereeritud luulud ületavad ühiskonna talumisläve? Mitte midagi ei ole vaja teha täiskasvanutega – jah, on natuke tüütud, aga pisiasi võrreldes kliimapaanika ja paariariikide tuumaambitsioonidega. Ja nähkem ka positiivset – laiades piirides näevad tibid alatoidetuna paremad välja kui ületoidetuna.
Aga piir tuleks selle koha peale tõmmata, et laste kallale ei lähe! Lapsed peavad saama täisväärtuslikku toitu ja siin tuleb asuda lasteasutuste juhtidele tõsiselt appi. Kuni selleni välja, et kui mõni vanem liiga lärmakalt ja tüütult vegantoitu nõuab, saata talle lastekaitse kaela, et kas lapsel ikka on kodus kasvamiseks normaalsed tingimused.
Laiem vaade
Sisuliselt sama kehtib ka vaktsiinide kohta.
Kusjuures asi ei ole ju mitte ainult valikutes, et kas me võtame ühiskonnana vastutuse kõigi laste eest või suhtume nii, et vanemal on õigus vaktsineerida ainult neid lapsi, keda nad kavatsevad suureks kasvatada. Kui liiga palju saab neid, kes ei ole vaktsineeritud vanemate luulude pärast, hakkab langema rühmaimmuunsus ja ohtu satuvad lapsed, keda ei saa vaktsineerida meditsiinilistel põhjustel.
Seega väga ilmselt peab ühiskond siin mingi seisukoha võtma ja loomulikult ei tohi epideemiaohu puhul kooli-lasteaeda lubada lapsi, kes on vaktsineerimata sellepärast, et nende vanemad rohkem-vähem teadlikult vastanduvad ühiskonnale. Lihtsustatult – kas me eelistame seda vähemust, keda ei saa vaktsineerida meditsiinilistel põhjustel, või seda, keda ei ole vaktsineeritud tölplusest?
Kokkuvõtteks – me võime kõigisse veidrustesse suhtuda iroonia või kaastundega, kuni see ei hakka õõnestama meie tulevikku. Kuni see ei muutu ohtlikuks lastele. Ellu jäävad ainult need rahvad, kelle jaoks on kasvava põlvkonna kaitsmine punane joon, mida kunagi ei ületata.
