Kas te teate, kui raske on superkangelase elu?

Alati vaatavad kõik minu otsa. Kusjuures ma rõhutan, alati. Siis, kui juhtus midagi, ja siis, kui ei juhtunud. No mida saan ma teha, kui vihma ei tule? Mida saan ma teha, kui primadonna Blondiel on deprekas?

Jah, ma tean, mida te mõtlete, aga au see teile ei tee. Kusjuures see, mida te mõtlete, on veel väike mure ja teatud mõttes isegi meeldiv. Abielus ma ju ka ei ole.

Ei saagi olla, sest ma olen masin.

Saage aru, ma olen selle planeedi ainsa koloonia kaitserobot. Ma võin võtta mistahes kuju. Ma suudan päris palju – lennata, plasmat oksendada, tuhandekäelisena terve kruusapilve kinni püüda.

Ma naudin töid, kui ma saan kõrvale juhtida planeeti tabama pidanud asteroidi. Ma heameelega aitan lendautoõnnetuse ohvreid, mis sest, et enamasti on tegu purjus nolkidega. Ma paikan tamme ja toon kasse puu otsast alla.

*

Sellest, kui sulle otsa vaadatakse, on hullem see, kui ei vaadata. Asjad on tõeliselt hullud, kui püüdlikult välditakse su pilku. Seekord olevat asi linnapea naises – ja see on süüdimatu ja karistamatu mõrd.

„Mis temaga on?”

„Ta ootab last.”

Fantastiline. Jah, ma pole teda tõesti viimased kuud näinud. Ja sünnitust vastu võtta polegi nii hull. Aga nad väldivad ikka mu pilku.

„Milles siis asi on, kurat võtku?”

„No vaata... ta tegeles geenimanipulatsioonidega. Vähe sellest, ta kiirendas loote arengut nanorobotitega.”

„Mida? Las ma arvan – siirdas talle ajulaiendid juba enne sündi.”

„Jah, ja meil oli ju möödunud nädalal see arvutiviirus, mis kõik võrguga ühendatud jubinad intelligentseks muutis... Sina aitasid ise seda kokku korjata.”

Täpsustan, et see ei muutnud intelligentseks. Pigem oleks õige nimetada seda bitchluseks – see muutis kõik seadmed lugupidamatuks ja vaidlushimuliseks, pani esimesena ei ütlema ja siis ohjeldamatult jonnima. Las ma võtan olukorra kokku – laps ärkas üsas üles. Tal pole millestki aimu, aga tal on vastuhakuvaim. Ma pean minema ja veenma, et ta välja tuleks...

Olgu, muudan end pisikeseks ja lähen.

*

Te ei taha teada, läbirääkimised kestsid neli tundi.

Ma kükitasin neli tundi roosas niiskes pehmuses ja veensin rikkis masinat, et aeg oleks sündida.

Mõjus lõpuks ikka see, kui ma hakkasin detailselt kirjeldama geisrilõiget...

*

Ja kui ma välja tulin, vaatasid nad mulle ahastavate nägudega otsa ja pöörasid pilgu ära.

Asi on Blondies, öeldi mulle. Meie diiva, mäletate?

„Mis tal seekord on? Depressioon?”

„Ei.”

„Pohmakas?”

„Ei.”

„Enesetapukatse?”

„Ei.”

„No öelge siis.”

„Vaata, ta armastab šokolaadikomme, aga need on tal nanosid täis, et ta paksuks ei lähe...”

„Ja?”

„Need ei taha välja tulla...”