Miks on meil Eestis nii, et kui loed lehest ametnike artikleid ja juhuslikult oled vastava valdkonnaga kokku puutunud, tuleb peale jõuetu raev? Tuleb tahtmine sellele kirjutanud ametnikule kolki anda või ministeerium õhku lasta või vähemalt minna malakaga Toompeale...

Aga muidugi keegi seda ei tee – eks ma ise ka soovita teist lähenemist, nimelt valida neid erakondi, mis vähemalt lubavad bürokraatiat ohjeldada.

Ma proovisin oma 14-aastast poega suvel tööle panna.

Kuna firmad on meil ju õppinud kartma ametnike kättemaksu, paluti mul jumala eest mitte konkreetseks minna. Seega vabandatagu teatud ebamäärasus.

Saadan siis poisi koos vanema (täisealise) vennaga rõõmsasti tööle, firmaomanikuga kõik kokku lepitud... Ja kahe tunni pärast on poiss tagasi. Juhtus nii, et esimesel objektil töötab koos mitu firmat, mõni kasutab ka ukrainlasi ja teisi selliseid ning keegi „pani kitse“ ehk kaebas „vastavatesse instantsidesse“, et seal on kole noore olemisega tegelane.

Vaadake, eesmärk ei olnud petta. Vanem poiss on korralikult töötama registreeritud. Nooremaga avastasime, et registreerida tuleb kümme päeva ette. Olgu, niikuinii tuleb tal kõigepealt asi selgeks saada, mis seal ikka – on seal venna vastutusel ja tema kõrvalt õpibki... Tühjagi. Kõigepealt tahavad ametnikud loetelu töödest, mida talle seal teha antakse. Keegi tahab kontrollida selle nimekirja vastavust mingi kurat teab kelle kehtestatud loeteluga. Aga kui töö sisaldab mitmeid operatsioone, millest mõned lähevad „ehituse“ alla? Kes siis ikkagi kontrollib, et ta neid töid ei tee? (Selgituseks siiski niipalju, et jutt oli nõrkvoolutehnika paigaldusest – arvutivõrgud, koduautomaatika juhtimine, valve- ja tuletõrjesignalisatsioon jne; enamasti nokitsemine kaablitega, aga teinekord tuleb ka mõni auk puurida vmt.)

Siis selgub, et tegelikult tahavad ametnikud inspekteerida tervet tööd pakkuvat firmat ja kontrollida kogu nende dokumentatsiooni vastavust – et kas ikka on korralikult, seadusenõuetele vastavalt kirjeldatud alaealiste töötamise erisused. On välja mõeldud terve kord, mille alusel siis määratakse, kes vastutab, kes vaatab, et ta ikka üle lubatud tundide kohal ei oleks, ja kes kontrollib, et talle kogemata mõni raskem tööriist kätte ei satu. Ja nii edasi ja nii edasi.

Minu puhul oli firma juhiga kokkulepe – teeb neid töid, millest üle käib; vend vaatab. Ja vaatame ka, kuidas vastu peab. Kui tahab vähem teha, istub lõunast ratta selga ja tuleb ära. Palka saab tehtud töö eest. Ja loomulikult töötab suvel, sügisel algab kool.

Selline kokkulepe on seaduse järgi võimatu. See on absoluutselt teisest universumist kui piirangute, nivelleerimise, normeerimise ja dokumenteerimise keel, milles räägivad troppametnikud. Poiss oskab kasutada praktiliselt kõiki elektritööriistu. Kuulge, ta on pikem kui suur osa neid Ukraina-Valgevene käblakaid, kes moodustava juba enamuse ehitajatest. Ta oskab tegelikult ka autot juhtida... Aga muidugi ei ole tal ühegi sellise asja kohta mingit paberit. Muidugi algab töökasvatus kodust, nagu austatud ametnikud õigesti märgivad, aga see ei ole mitte tänu nende pingutustele, vaid vaatamata nende pingutustele.

Kuna tolle kitse pärast sattus kogu asi tähelepanu alla, ei saa ka käituda tõelise eestlasena – sülitada mõttes troppametnike ja nende lollide seaduste peale ning omavahelise kokkuleppega vaikselt ikka terve mõistuse järgi teha. Ühesõnaga, me loobusime, kui firma omanik luges kokku, et kogu asjaajamine võib maksma minna üle 10 päeva tööaega.

Tulemus? Ainus positiivne asi on vast, et poiss sai valusalt ühemõttelise kogemuse kokkupuutest Eesti riigiga.

Ja tõtt-öelda kees mul kaas pealt ära, kui lugesin ERR-ist ametnikuiba („Kreet Kurvits: Kas riik kasvatab „lumehelbekesi“?“). Kõige hullem on, et seal pole ka otseselt millelegi vastu vaielda. Ilma igasuguse liialduseta – tunne oli nagu nõuka ajal töövõitudest lugeda.

Õudne on, et selline paralleelreaalsus tõepoolest silotornides eksisteerib. Küllap käivad seal ringi steriilsed ametnikud, kes ajavad üksteisele uuskeelset ametnikuiba, istuvad siis laudade taha kaamera valvsa pilgu alla ja hakkavad uute vanade ajalehtede jaoks välja mõtlema lugusid kangelastest, keda päriselt kunagi olemas ei ole olnud...

Olgu, aga võtame ametnikuibast ühe lõigu ja püüame lahti mõtestada, mida see tegelikult tähendab: „Me ei saa üle ega ümber ka Euroopa Liidu direktiividest, Euroopa Sotsiaalharta, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) jm rahvusvahelise õiguse normidest.

Nende normidega on seadusandja ka arvestanud. Kuid kas see, mida need normid kehtestavad – lapse õigus olla laps, lapse õigus ajale hariduse omandamiseks, lapse õigus tervise kaitsele – on tõesti nii ebamõistlik? Ma arvan, et mitte. Usun, et keegi meist ei soovi elada riigis, kus neid õigusi ei austata.“

Kui piinlikult närune on see lõkendav pateetika, millega ametnik oma olemasolu õigustab! Lõigu esimene pool on tegelikult jõhker nali, umbes nagu puskariajamist Archimedese seadusega põhjendada – nimetatud loramendid ei kohusta laste töölevõtmist kolgata teeks muutma, need on oma olemuselt üldised.

Näiteks Euroopa Sotsiaalharta (https://www.riigiteataja.ee/akt/78197) artikkel 7, laste ja noorte õigus saada kaitset, kehtestab antud kontekstis kõigest nõude, et alla 15-aastased tohivad teha ainult tööd, mis „ei kahjusta nende tervist, moraali ega hariduse omandamist“ – seal pole vähimatki vihjet kümnepäevasele osatamisele, paberikuhjale ja kontrollijate leegionile.

Lõigu teine pool on ühe vinjeti võrra rikkam, kuid sama alasti – kõigepealt võimas frontaalrünnak: no kes julgeb öelda, et ei austa lapse õigust olla laps... Aga ikkagi jääb hinge okas, et kuidas sellest tuleneb silotornitäis troppe ja pidureid, kes on haudunud välja nii palju nööki, et ettevõtjal enamasti ei tasu alaealist ametlikult tööle võtta.

Ühesõnaga, ma tean jälle üht kohta, kus riik saaks miljoneid kokku hoida, parandada eestlaste töötahet ja -kultuuri, tuua tagasi austust riigi vastu ja üldse anda tulevikulootust: lasta sotsiaalministeeriumist ja tööinspektsioonist – ja kus iganes nad pesa on teinud – lahti need sajad ja sajad, kes on võtnud oma südameasjaks lapsi tööst eemale hoida.