Inimesed ja rahvad käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Lisaksin, et tavaliselt eelneb sellele veel periood, kus kõik, kes asjast jagavad, juba julgevad täiel häälel rääkida, et kohe-kohe läheb meil väga-väga halvasti, aga suurem enamik – lubatagu kasutada seda teismeliste kildu – paneb tuima.

Ehk siis lihtsalt ignoreerib hoiatusi või halvemal juhul lisaks mõnitab hoiatajaid. Seda viimast liiki iseloomustab lisaks see, et pärast selgub, et nende arvates olid õnnetuses kuidagi süüdi hoiatajad...

Muidugi võib öelda, et häda seemned pandi mulda juba siis, kui üldse hakati põlevkivi elektri saamiseks põletama. Kordame tuhande ja esimest korda üle – põlevkivi on väga halb fossiilne kütus, selle energiasisaldus on väike (mis tähendab, et seda tuleb maa seest palju välja tuua), see paiskab atmosfääri lisaks süsinikdioksiidile ka muud ebameeldivat, esmajoones väävligaase, ja pärast selle põletamist jääb järele ca 60% mahus tuhka, mida saab küll kasutada näiteks ehituskivide tegemisel, aga millest suurema osaga pole muud teha kui mägesid. Millest mõned ise süttivad ja siis paarkümmend aastat põlevad...

Muidugi tasus ja tasub senini põlevkivi põletamine ära. Aga sellega on seotud kolm suurt probleemi, mis – kordame! – olid teada ja ette näha juba aastakümneid tagasi. Aga meie panime tuima. Peenhäälestasime.

Esiteks ei saa silmi sulgeda fakti ees, mida võib-olla päris nii pole kunagi välja öeldud, kuigi kõik teavad – põlevkivimajandus on suuresti sotsiaalprojekt. Taasiseseisvunud Eesti on ohverdanud Ida-Virumaa looduse, lastes sel jõledal lagastamisel seal jätkuda, sest muidu oleks meil suur probleem töötu venekeelse seltskonnaga. Paraku, selle asemel, et probleemi jupikaupa lahendada, oleme aja lihtsalt maha mölutanud (peenhäälestades...). Loomulikult on probleem leevenenud – kes on läinud Venemaale tagasi, kes Euroopasse edasi, kes midagi õppinud, sh eesti keelt, ja saab hakkama. On tekkinud ka üks väga tugev argument meie kasuks – mainitud vene seltskond teab meist paremini, mis Venemaal toimub, ja seega nad eelistavad Eestit. Aga see ei ole meie teene.

Teiseks, reostus, laiemalt keskkonnakahju. Jällegi – sellest on väga palju kirjutatud ja pole mõtet korrata, seega illustratsiooniks vaid selline arvutus, et kui kõik see põhjavesi (algselt väga puhas ja hea vesi), mis kaevandustest solgituna välja pumbatakse, müüa maha pudeliveena, saades liitrilt kolm senti kasumit, saaksime juurde teise riigieelarve.

Tuleb endale ka selgeks teha, misasi on see nn saastekvoot või CO2 kvoot, mida elektrijaamad „ostavad” ja mille kasutamata osa eest olla kaubeldud Hispaaniast Tallinna mõned trammid. Idee selle taga on hea – riiklikult otsustada, et kokkulepitud piirist rohkem me ei saasta, ja siis tööstus ostab oksjonil endale hädavajaliku tüki sellest –, aga kui seda ei tee terve maailm, on kõige lihtsamalt öeldes tegu enesekägistamismehhanismiga. Meie jaoks selles kontekstis on kõige olulisem, et Venemaa alles kaalub üldse mingisugustegi keskkonnast tulenevate kvootide-piirangute kehtestamist oma tööstusele.

Venemaa kohta on öeldud, et see on tuumarelvadega bensiinijaam; meie jaoks siis elektrijaam. Venemaa, ainuke mitte-EU riik Läänemere ümber, annab erinevatel andmetel 90–97% Läänemere reostusest (mõnede Neeva lisajõgede vett saavat edukalt kasutada ummistunud kanalisatsiooni avamiseks ja Kaliningrad laseb kogu oma sita otse ja sirgelt merre) – seega kõik, mida me siin keskkonnakaitseks teeme, on enesepettus ja asendustegevused, kuni keegi Venemaad tuumarelvaähvardusel korrale ei kutsu (aga see keegi ei ole meie ning on vähe lootust, et nad ise tsiviliseeruvad).

Saagem aru, et kui kogu poliitilis-juriidiline häma maha arvata, on Nordstreamil, üldse kõigil nafta-gaasitorudel ja elektri ostmisel Venemaalt sama põhjus – see on odav. Saagem aru, et kui Eesti hakkab Vene odava elektri asemel ostma kallist ja päikese-tuule-elektriga solkimise tõttu ebakvaliteetset Saksa elektrit, on see puhas katus – tahate, et teid venelaste eest kaitstaks, makske. Jah, loomulikult me vajame EU ja NATO kaitset ja nii edasi, ja EU-sse astudes me aktsepteerisime EU katuse...

Samas – me ei pea end vaikselt kägistada laskma! Näiteks Saksamaa saab seda väga kalliks maksma minevat „rohelise” elektri mängu mängida ainult seetõttu, et muu hulgas tagavad süsteemi stabiilsuse Prantsuse tuumajaamad, ja mis te arvate, kas prantslased ei küsi selle eest kõvasti pappi? (Loomulikult käib nende vahel jõhker käteväänamine, aga see on teine teema.)

Kolmandaks, suhteliselt võimas okupatsioonist jäänud energiatootmiskompleks on muutunud iseenda vastandiks. Meil on üks EU kõrgemaid elektrihindu ja selge, et see muudkui kasvab kiiresti, sest põlevkiviga on kõik niikuinii läbi. Kõige „paremal” juhul jätkub seda paarikümneks aastaks (jutumärgid, sest sellega kaasneks tohutu keskkonnakahju). Päikese- ja tuuleelekter annavad hinnatõusule ainult hagu alla ja umbes sama keskkonnavaenulik oleks ka kõik Eesti metsad haguna ahju ajada.

Teeme nii, et oleme ikka samal leheküljel – me ei aruta alternatiive, nagu elukorraldus, kus internetti saab ainult siis, kui päike paistab või tuul puhub, muul ajal tantsime karunahkades ümber lõkke ja taome trummi (ja üritame seda kõike turistidele müüa). Ainus tee tsivilisatsiooniga edasi minna on tuumaenergeetika ja mida varem me sellega tõsiselt peale hakkame, seda tõenäolisemalt oleme tulevatel sajanditel selle mänguga kaasas – st üldse olemas.