Kirjutasin avalduse, et kandideerin 5.06.2016 Vabaerakonna üldkoosolekul erakonna juhatusse
Miks ma seda teen?
Möödunud aasta märtsi esimestel päevadel kirjutasin ühe paarileheküljelise analüüsi valimistulemustest ja edasistest võimalustest; ei levitanud seda tollal laiemalt, sest pidasin teemasid piisavalt tundlikuks, et enne laiemat avalikustamist need seespool läbi arutada; sellega läks nagu paljude muude algatustega – kadus nagu kivi vette.
Kahjuks on realiseerunud peaaegu kõik ohud, mida siis ette nägin
Alustasin sõnadega: „Olen ise juba teise parlamenti pääsenud erakonna sünni juures ja pean praegust hetke kõige ohtlikumaks, ja seda nii Vabaerakonnale kui Eestile. Olen juba liiga tihti näinud, kuidas muidu toredatel tegelastel esimese edu puhul pind jalge alt kaob.”
Kirjutasin: „Nüüd alles läheb raskeks!”
Saime jala ukse vahele. Saime mängu sisse ja meie võimalused hoopis teisest suurusjärgust. Nüüd ei tohi seda maha magada, peenrahaks vahetada või eneseimetlusse laskuda. Nüüd ei tohi unustada, et EVA on olemuslikult uus võimalus – aus ja avatud kodanikuühendus.
Jah, raskeks läks... Suure osa aastast oleme võidelnud oma olemusega sügavas vastuolus olevate vigaste juhtimisotsuste tagajärgedega. Väljaspoolt vaadates tõusis meie toetus umbes sinna, kus oleks olnud ka valimistulemus, kui meil oleks olnud kartellikatega võrreldavad võimalused, muus osas on ära tehtud tubli kuu-kahe töö.
Esinduskogust ja programmist
Teatud mõttes olen erakonnas seni tegelenud sellega, mida kõige paremini oskan. Olen Vabaerakonnaga olnud kaasas alates initsiatiivgrupist, olen (struktuuri ja keele osas, sisu on loomulikult ühislooming) kokku kirjutanud meie praeguse programmi ja aidanud jõudumööda kujundada meie poliitikat esinduskogu aseesimehena.
Esinduskogu sündis valu ja vaevaga, sest teatud inimesed pidasid seda mittevajalikuks; töö programmi kallal käivitus alles nüüd.
Kindlast on kõik kuulnud Hegeli dialektika vastandite ühtsusest ja võitlusest. Juhtkond ei ole pidanud oluliseks programmi, ehk meie mõtete, olemuse, ideoloogia kallal töötamist – ja ka organisatsiooni areng meenutab talvist kilpkonna.
Esinduskoguga tuleb edasi minna ja selle heaks tahan töötada, kuidas jaksan – et see oleks veel rohkem reaktor, mis küpsetab uue Eesti vaimset, ideoloogilist ja majandusteoreetilist alust ning hästi läbi saavaid, koos tegutsevaid inimesi, kes seda ellu viivad.
Fraktsioonist
Erakonnal on ca 13-14 inimest palgal.
Kui keegi vaidleb vastu, siis tasuks põhjalikult järele mõelda, mismoodi riigikogu kohad ikkagi „tekkisid”.
Mõned fraktsiooniliikmed on väljendanud oma solvumist mu selleteemaliste väljaütlemiste peale, seega lubatagu see selgelt üle korrata: lugupeetud fraktsiooniliikmed, mitu Vabaerakonna seaduseelnõud on läbi läinud? Keegi ei kahtle, et mäe peal on raske ja te teete palju tööd, kuid kas Eestile poleks kasulikum vaadata asju pisut kõrgemalt? Pühendada pisut rohkem aega erakonna arendamisele, et järgmine kord ei istuks RK-s 8 inimest, kelle tööd võib rahulikult ignoreerida? Kas eestlastele on täna ja tulevikus kasulikum see, et Vabaerakonna 8 saadikut käituvad salongikõlbulikult, või tuleks ikkagi suunata kogu jõud 2019. a valimiste võitmisele?
Jah, mõned fraktsiooniliikmed töötavad vastava toimkonnaga koos; mõned isegi küsivad nõu laiemalt kui paarilt sõbralt... Sellist koostööd tahaks rohkem näha, just niimoodi levitame erakonnas ja ühiskonnas oma arusaamu ning teisest otsast kasvatame „ministrimaterjali”.
Erakonna juhtimisest
Mõned juhatuse liikmedki on väljendanud kriitilist suhtumist tänase juhatuse töösse, seega lubatagu kohe hüpata selle osa juurde, kuidas saaks Vabaerakond juhatuse, mis ei sobi vaid hoiatuseks, milline üks juhatus ei tohi olla. Kardan, et veel üks selline aasta võib tähendada selle vabaerakondliku, mõnusa, loova, inimesed kokku toonud koostöövaimu lõplikku hääbumist.
Kõigepealt pole juhatus auamet, kus aasta otsa õitseda ja esimehe jutu peale õiges kohas esijäset kergitada. Juhatusse peaksid kuuluma inimesed, kes teadvustavad vastutuse ja on valmis täitma mingit kindlat valitud rolli. Juhatusse kuulumine peab olema läbimõeldud otsus ja näitama valmisolekut kulutada märgatav osa vabast ajast – näiteks 10 tundi nädalas – erakonna hüvanguks.
Vabaerakond ei ole puudel ja viimane asi, mida vajame, on kartellierakondade tunnustus! Elame murrangulisel ajal, peame jõuliselt seisma endi, oma maa, keele ja rahva eest. Ja mitte üksi, oleme osa maailmast – me ei sulgu, kuid me ei lohise ka kõrvupidi järel – meil on oma arvamus ja omad tõed. Ja oma tarkus neid ellu viia.
Meil on läinud hästi ainult sellega, et meid ei tahetudki koalitsiooni. Aasta eest ei näinud veel ette, kui jõuliselt üritatakse EKRE-t marginaliseerida. Ka IRL on hääbunud oodatust kiiremini ja võib järgmisteks valimisteks olla ajalugu. Kesikutega toimuv sõltub otseselt Juhi tervisest, selles osas on ennustamine tänamatu tegevus.
Meil on võimalus ja tahan Vabaerakonda edasi viia – et me poleks juba 2017. a KOV valimiste järel hambutu nišipartei, vaid tunnustatud jõud.
Mille eest seisan?
Poliitiliste punktidega on muidugi selge, et neid saab hakata ellu viima alles siis, kui meil on jõudu riigikogus seadusi vastu võtta.
1. Demokraatia
Lõpetada erakondade võimumonopol. Selleks tuleb vähendada ja põhjalikult ümber korraldada erakondade rahastamine (näiteks stardiraha + summa saadud häälelt), valimiskorda (võrdsustada erakonnad, valimisliidud ja üksikkandidaadid etc) ja depolitiseerida KOV-id. (Kui keegi mäletab, toetasin kunagi ka kahekojalist parlamenti, kuid järele mõeldes on see Eesti jaoks vast ikka liiga palju...)
2. Majandus
Anda eelised ühistulisele majandusele, et tekiksid elujõulised kogukonnad. Selleks tuleb kaotada seadustest tulenevad piirangud ühistulisele tegevusele, soosida ühistuid läbi ettevõtete starditoetuste süsteemi ja toetada elu maal läbi infrastruktuurikulude kompenseerimise.
Maksuseadustes vajalikke muudatusi ei anna pressida paari lausesse, kuid mõned noppemõtted siiski: tuleb kaotada võimalus siin teenitud raha makse tasumata minema viia, tuleb soosida mikro- ja väikeettevõtlus, st et kasvaks nende arv, kes ise toime tulevad, ja teatud käibeni ei peaks eraisiku äritegevus maksuametit huvitama.
Pikemas perspektiivis tuleb täielikult teistele alustele viia perekonna- ja pensionisüsteem; näiteks täiskasvanutel võiks olla õigus suunata sotsiaalmaks lastetoetuste ja pensionite asemel otse laste ja vanemate ülalpidamiseks (jah, see tähendab sotsialismi lõppu ja inimese vastutuse viimist oma toimetuleku eest uuesti tagasi üksikisiku ja pere tasemele).
Elulised monopoolsed infrastruktuuriettevõtted peavad olema rahva kontrolli all! Nende eesmärk on tagada elamisväärsed tingimused Eestis, mitte teenida kellelegi tulu või veel halvem, teha mõttetuid kulutusi kusagil väljaspool. Eeskätt energia – me elame kliimas, kus suured küttekulud on paratamatus – kui me tahame siin püsima jääda, peavad need peredele olema nii väikesed, et ei saa olla argument elukoha valikul.
3. Eesti vajab pealinnaregiooniseadust!
Seda viin jõudumööda ellu Tallinna koostöökogu liikmena ja programmitoimkonna esimehena.
Tallinn tuleb jagada 6-8 loogiliseks haldusüksuseks ja Harjumaa 3-6-ks, liites need teistpidi jõuliseks suureks Euroopa merelinnaks. Tuleb lõpetada olukord, kus pealinn töötab mitte-eestlaste häälte abil Eesti rahvuslike huvide vastu! Pealinnaregiooniseaduse osas võib Põhjamaadest eeskuju võtta; see kaotaks juba olemuslikult ka sellised sigadused, nagu et Harjumaa elanikele ei laiene Tallinna soodustused, st kogu selle kunstliku vastandumise.
4. Eesti vajab tuumaelektrijaama!
Kui see tundub kellelegi ulmeline, siis võime sõnastada nii: Eesti vajab tööstust! Meil on suhteliselt hea tarkvaratööstus, kuid see saab olla vaid allhankija, kuni seda ei toeta reaalne tootmine! Üks võimalusi oleks näiteks sõjatehnika; olen välja pakkunud isesihtuvad õhutõrjeraketid, mille puhul saaks ka reklaami ja testimise ühendada, lastes alla üle piiri tungivad Vene hävitajad.
Kõik algab mõtlemisest – tuumajaamu rajavad ka Aafrika riigid, kelle GDP pole oluliselt suurem Eesti omast... ja juba hakkab naabrite tööstus neile ümber kolima ning elatustasemesse tekib vahe. Jah, see on aastakümnetepikkune pingutus, ent me räägimegi ju rahva püsimisest läbi sajandite, eks ole.
Me peame mõtetes vabaks saama ja XXI sajandisse jõudma!