Üldajalugu

Kahekümne esimese sajandi algul kulmineerusid Põhja ja Lõuna vastuolud. Lääne kultuur oli minemas Rooma teed – nii nagu Kreeka kultuur oli kõrgeim, ent ei suutnud end kaitsta ümbritseva vaenuliku maailma vastu, (sest demokraatia ja humanistlikud ideed ei lähe kaubaks metsikutel, kaose ja languse aegadel) nii näis, et tohutusse rahvaarvulisse vähemusse jäänud vanad rikkad euroopa rahvad ja nende järeltulijad (rahvad-riigid) lahustuvad pealetungivate barbarite massis. Analoogselt kristluse pooleteisttuhandeaastase pimeduseajaga oli oodata aastatuhandetega mõõdetavat tagasilangust.

20. sajandi lõpul hakkas lagunema Vene impeerium, millalgi 21. sajandi alguses järgnes Hiina kokkuvarisemine. Peale nende moodustiste hävimist ja jagunemist ei olnud õnneks vaid ühtki jõudu, mis oleks suutnud Läänele sõjaliselt otseselt ohtlikuks muutuda. Kahekümne esimese sajandi algust tähistasid pea kogu maailma haaravad piirkondlikud konfliktid ja paarkümmend nn. tõrjesõda, mida lääneriigid pidasid liiga tugevateks muutuvate vaenlaste vastu (esimene neist Lahesõda, nüüd juba ka Afganistan). Riike endid lõhestasid sisevastuolud – sündivuse langus viis pea kõikjal tööjõulise elanikkonna vähenemisele, lisaks probleemid sisserändajate ja nende kantud võõra kultuuriga; õnneks aga oli suur enamik mainitutest huvitatud neid ülal pidava süsteemi säilitamisest.

21. sajandi keskel muutusid sõjad pidevateks ja maailma haaras üleüldine kaos. Kuigi neid sõdu üritati veel vaadelda etniliste, usuliste jne konfliktidena, oli põhjus juba keskkonna seisundi järsus halvenemises ja põhiliste loodusvarade ammendumises. Suured tööstusriigid üritasid korduvalt muule maailmale peale suruda saastusnorme, olles tegelikult ikkagi võrreldamatult suuremad saastajad. Arusaadavalt tuli selleks sõdu pidada ja nõrkade naabrite vähese, kuigi väga saastava tööstuse hävitamine tekitas lahendamatute konfliktide plahvatuse, mis lõpuks paratamatult bumerangina kõiki tabasid – kes on nõus maha heitma ja surema? Kõigile aga sel Maal ruumi ei jätkunud...

[Järgneva lõigu puhul olen kahjuks veendunud, et tõenäoliselt suur osa sellest saab ka päriselt nii olema...] Umbes 2030 kuni 2050 toimusid niisiis maailmasõja mõõtu protsessid, pärast mida endist [tänast] maailmakorda kui sellist enam ei eksisteerinud. Oli kaks tugevat keskust – Euroopa (800 M el. umbkaudu tänase EU piirides, ümberringi lai puhvervöönd mida kaugemale, seda rohkem metsistuvatest riikidest-riigikestest) ja Põhja-Ameerika (700 M el. peamiselt USA ja Kanada, arvestades viimaseid arenguid ilmselt ka Mexico, + mingi puhvertsoon), siis rida väiksema mõjuga, ent tsiviliseeritud ja end selles uues maailmas suhteliselt julgelt tunda võivat riiki-liitu (Jaapan koos Korea ja mingi osa Ida-Hiinaga, mingi moodustis Aafrika lõunaotsas (? neegrid on suutnud LAV-i väga ruttu väga ära lagastada), Argentiina koos Uruguai ja mingite territooriumitega, Austraalia, Uus-Meremaa), siis rida riike, kus asjad olid kaugel korrast, ent siiski oli tegemist riigi nime vääriva moodustisega. Ja 30% Maast ei kuulunud õieti kellelegi, polnud seal kellegagi läbirääkimisi pidada, ega millegi üle läbirääkimisi pidada – suurem osa Aafrikast, üle poole Aasiast ja kolmandik Lõuna-Ameerikast oli eikellegimaa. Seda ala kutsuti Mustaks Vööks (kuna see asus peamiselt ringis ümber ekvaatori). Aafrika muutis HIV-epideemia 21 sajandi alguses praktiliselt inimtühjaks, sama saatus tabas ka muid mainituid, kuid nõrgemalt. Kokkuvõttes oli tegemist armetu hävitatud loodusega ja saastatud territooriumitega, mida asustas jõukudesse kogunenud inimrämps.

Rahvaarv

Maakera suudab kanda 1,5 – 2 miljardit (G) inimest. [Tänane ettekujutus.] Juba 20 sajandi lõpul teati, et kui mingit tehnoloogilist läbimurret ei toimu, peab osa inimesi kaduma. Silmas tasub aga pidada, et kuigi 21. sajandi alguse epideemiad ja keskpaiga sõjad rahvaarvu hetkeks kiiresti vähendasid, protsess üldiselt stabiliseerus sajandi teisel poolel. Aastaks 2000 oli inimesi 6G, aastaks 2030 (viimane usaldatav number) 7G ja aastaks 2050 arvatavasti taas 5G. Oluline on aga vaadelda, kus miski toimus – kui vanu jõukeskusi (Euroopa, Põhja-Ameerika jne) üldiselt põlvkondade kaupa iseloomustas negatiivne loomulik iive ja suur sisseränd, (mis reaalselt tähendas, et geneetiliselt ei asustanud maid enam sama rahvas), siis näiteks osades 20. sajandi lõpu peamistes juurdekasvukeskustes (Hiina, Indo-Hiina, India, Aafrika) toimusid ennustatud katastroofilised muutused, mis viisid osa alasid Musta Vöösse, rahvastiku seisukohalt aga tähendasid kohati pea 99% elanikkonna hävingut. Teadus ja tehnoloogia arenesid siiski kogu 21. sajandi, nii et täielikku kollapsit ei toimunud (kuidagimoodi saadi toime ilma maavarade ja elava looduseta) ja 21. sajandi teist poolt iseloomustas aeglane langus, mis aga koos elamiskõlbliku ala kiire vähenemisega alates 22. sajandist taas kiirenema hakkas. Aastaks 2120 elas Maal umbes 4G inimest.

Poliitiline kord

Igal eelmainitud riikidegrupil oli sisuliselt oma täiesti teistest erinev majandusmudel – suured tsiviliseeritud riigid (vanad jõukeskused) olid loonud praktiliselt suletud tootmistsüklid, nende territoorium oli sisuliselt hiiglaslik megalopolis, mis elas suletud elu nagu sipelgapesa, lastes maailma vaid mingi koguse saastet ja nende elanikud võtsid tegelikult kohutavalt vähe ruumi ja ressurssi.

Oli väga suur hulk vahepealseid riike, mille poliitiline süsteem varieerus üldisest ja otsesest demokraatiast orjanduseni ja mis olid vältinud linnastumist või metsistumist mingi õnneliku asjaolu tõttu (enamasti tähendas see hõredat asustust ja/või kellegi teele mittejäämist ja/või kogemata sattunud keskmisest targemaid valitsejaid). Paraku iseloomustas paljusid neist vähemarenenud ja seetõttu ohtlik ja saastav tootmine, mis kippus alasid lõpuks musta vööga liitma. Need riigid andsid muide 80% rahvaarvu juurdekasvust.

Ja lõpuks Must Vöö, kus oli väga suuri erinevusi – üksikud keskused, kus võis toimuda mida iganes, kuni tuumakatastroofini, ja suured inimtühjad alad, kus ei toimunud midagi.

Kuu Ordu

Ordu esimesed jäljed viivad 20. sajandi lõppu ning täpset sünnikuupäeva organisatsioonil ei ole, niisamuti kui (õnneks) ei ole kunagi olnud ühtset liidrit või ideoloogiat. Võib nimetada paari tosinat inimest kes, kuuludes ise mitmesugustesse mõjukatesse avalikesse või salaorganisatsioonidesse (alates vabamüürlastest ja lõpetades poliitiliste äärmusrühmadega) ja kasutades ära 21. sajandi alguses levinud üldist rahulolematust ja kriisimeeleolu, lõid teadlaste, kultuuriinimeste ja üldse intelligentsi poolavaliku diskussioonirühma, (virtuaalse riigi internetis), mis pidi järjest inimvaenulikumas maailmas kasvõi jõuga kaitsma kultuuri põhiväärtusi. Ilmselt oli juba 20. sajandi lõpust olemas ka organisatsiooni tuumik, sisemine ring, mille ümber hiljem formeeriti toimimisvõimeline löögistruktuur.

Oluline on silmas pidada, et kuigi 21. sajandi alguse tehnika võimaldas talutava hinnaga kuulende, levisid destruktivistlikud tendentsid, mis piirasid „mõttetut” kosmoseuurimist. Seoses Nõukogude Liidu hävimisega polnud USA-l ka enam stiimulit ja põhjendust alasse raha matta ja kuhjuvate majandus-, sotsiaalsete etc probleemide laviin piiras kõikjal teadusuuringuid. Tähtis on mõista, et nii, nagu umbes 1950 kadus inimkonnal nälja ja peavarjuprobleem, oli ca 80 aastat hiljem aeg küps järgmiseks läbimurdeks – robotisüsteemid olid võimelised iseennast taastootma, nõudes inimeselt vaid käske ja juhiseid. Majandussüsteem aga ei lubanud seda – juba aastaks 2000 tegeles kõigi vajalike asjade tootmisega ca 3% arenenud riikide elanikkonnast, kõik ülejäänud tegelesid ümberjaotamise või koguni tekkinud kunstlike mõttetute ametitega, nagu suhtekorraldamine, reklaam jne. Seega olid kuhjuvad probleemid teatud mõttes süsteemi enda tekitatud ja mingit põhjust teadusuuringuid piirata ei olnud.

Kuna Ordu tuumikusse kuulus nii miljardäre kui NASA inimesi, loodi maailmasõja segaduses (alates 2030) Kuu tagaküljele (loomulikult täielikult salastatud) baas ja hakati inimesi ja väärtusi sinna saatma. Iseennastsäilitavad robotisüsteemid käivitusid ja baas asus end ise laiendama. Käivitati ka termotuumareaktor, milliste tööpõhimõtet Maal tunti, kuid ühiskondliku surve tõttu polnud ühtegi kunagi ehitatud. Olukord oli nii hull, et paljud olid nõus Kuule minema. Valitsused olid Ordul kui virtuaalsel riigil muidugi silma peal hoidnud, ja teati, et midagi on teoksil, kuid üsna kaua õnnestus teha nägu, et see on vaid mäng. (Oli ju Ordu kanda kinnitanud ka Madagaskaril ja paaris teises kohas ja sellistest territooriumite anastamisest-omastamisest tol perioodil tegelikult keegi ei hoolinud.) Umbes 20 aastat hiljem, ca 2050 hakkas maailm aimama, et Ordul on tõsi taga. Ordu virtuaalsel riigil oli miljoneid kodanikke, kes teatud määral tegid kõik Ordu heaks tööd, omakorda siiski aimamata, et on olemas ka Ordu Senat, kuhu kuuluvad inimesed tundsid üksteist vähemalt paarkümmend aastat ja viisid ellu ammu kokkulepitud kaugeleulatuvaid plaane. Ainult selliste meeleoludega on seletatav, kuidas ühel päeval õnnestus Ordul hõivata kõik olemasolevad (osa neis pooleldi hüljatud ja kõik kannatamas kroonilise alafinantseerimise all) kosmosekeskused Maal ja kõik lennuvõimelised alused lendasid ära (neid ei olnud palju) (? Üks kahtlane koht, aga olgu, juttudes jääb see väga ähmaseks. Märkus KO2060 seisukohast: see on raske koht, sest sellist vandenõud on ilmselt äärmiselt raske läbi viia (inimesed ei ole kunagi ühtsed). Olen asendanud ühe „Äralennu” pikema protsessiga – ISS-i päästmine, pooleldi KO heaks töötavad kosmoseagentuurid, mitmete ristuvate huvide keeruline võrgustik...). Kuivõrd ka peale seda ei taibanud keegi asja mastaape, ja maailmasõda veel käis, sumbus intsident riikide omavahelisse õiendamisse ning kosmosepiraatideks ristitud seltskonna peale ei soovitud raisata energiat ja vahendeid. Tuleb ka silmas pidada, et mehitatud kosmoselennud olid sisuliselt lakanud ja Ordu liikmete vaikne sekkumine oli taganud, et keegi polnud kolmkümmend aastat saatnud ühtegi aparaati pildistama Kuu tagakülge. Veel umbes 6-7 aastat sai toimuda suhteliselt rahulik Orduliikmete ümberasumine-põgenemine, enne kui kahekümne esimese sajandi kuuekümnendatest algasid Ordu-vastased sõjalised aktsioonid.

Nüüd juba Kuu Ordu nime saanud seltskond kaevas välja realiseerimata plaanid, tehnoloogiad, mida Maal mitmetel põhjustel ei rakendatud ja jätkas sealt, kus asi Maal näis pooleli jäävat. Mingil ajal niisiis suutis (Maaga võrreldes) suhteliselt väikesearvuline, ent motiveeritud, dünaamiline ja kõrge intellektiga grupp end üha enam metsistuvast Maast teadusarengus ette rebida ja umbkaudu 21 sajandi lõpul toimus läbimurre – selleks ajaks poole sajandi jooksul – kaks põlvkonda! – Madagaskaril ja Kuul kasvanud inimeste teadvuses toimus kvalitatiivne nihe ja salaorganisatsioon kasvas üle rahvaks.

Leiutised, maailmasüsteem

Inimesed

21. sajandi alguses olid valmis esimesed lisandid, mida inimkehasse võis siirata, niisamuti kui millalgi esimestel aastakümnetel lahendati kloonimise, jäsemete kasvatamise, noorendamise jmt-ga seotud geneetilised probleemid; millalgi sel ajal muutus võimalikuks ka ajuskaneerimine. Tehnoloogiad olid aga Maal tõrjutud, mis tähendas, et alade areng oli pärsitud ja seadmeid omasid vaid luure- ja terroriorganisatsioonid. Paraku võimaldasid viimased siiski ka KO-l hoiduda agentidest ning need, kes natuke ringi vaadanud olid, üldiselt oma endiste peremeeste juurde enam tagasi ei kippunud (!).

Termotuumatehnika

Millalgi 21. sajandi alguses lahendati põhimõtteliselt juhitava termotuumareaktsiooni probleem, niisamuti kui leiti teoreetiliselt mesoaine tekitamise ja säilitamise võimalused. Katsetamiseks aga oleks vaja olnud tuumaplahvatusi, seda aga ei lubanud rahvusvahelised lepped ja üldine ühiskondlik suhtumine. KO tegi vajalikud katsed Kuul ja avalikule konfliktile Maa suurvõimudega juleti minna ikkagi alles peale seda, kui Ordule olid avanenud Päikesesüsteemi planeedid – termotuumamootorid tegid võimalikuks talutava hinnaga planeetidevahelised lennud ja Ordu rajas esimesed asulad Marsil, Jupiteri kuudel ja mõnel asteroidil. (& Märkus KO2060 seisukohast: 2060 neil veel ei ole termotuumamootoreid, on ainult igasugused tuumamootorid, mis vastavad tänastele ettekujutustele ja on alles poolel teel nö päristermotuumamootoriteni...)

Niisiis – mesoainest termotuumapeegleid tehakse termotuumaplahvatuse keskme lähedale asetatud jupstükkides. Selleks, et mõni Maa valitsus neid järgi suudaks teha, oleks tarvis ca 30 – 100 tuumaplahvatusega katseseeria, mis sel ajal Maal on kujutlematu (ühiskondlik arvamus, pole kohtagi, kus teha jne). Kuna KO toodab peegleid kogu aeg (iga paari päeva tagant plahvatus kusagil Kuu või Marsi pinna all), on tehnoloogiline vahe ületamatu, kuigi põhimõtteliselt Maal teatakse, kuidas neid seadmeid teha.

Kaitseväli/tõrjeväli

Lähtudes tänapäeva teadmiste tasemest, ei ole Ordul ulmekirjanduses tihti koha leidnud müstilisi läbimatuid energiakilpe; ja kui oleks, muutuksid liiga paljud suhted. Küll aga on täiustatud ja edasi arendatud printsiipe, millel töötavad igasugused magnetpumbad ja staatikakardinad.

Olen kirjeldanud nimetatud seadmeid (vist) 4 kohas:

Kiirenduse mõju vähendajad. Ei kompenseeri täielikult ja töötavad pisut ebaühtlaselt. Neid täiustatakse kogu aeg. Tagavad aga, et pilooditoolis suudetakse vähendada kiirendust 1,6 korda, st näiteks 4 g-ga kiirendumist tajub inimene vaid 2,5 g-na.

Luukide ja avade väljakatted (luukide tihendid). Nõuavad samuti küllalt kogukaid seadmeid ja suudavad kinni pidada vaid gaase. Kasutatakse vähemalt 5-6 järjest, sest natuke lasevad nad ikka läbi. Arvatavasti on olemas mingid optimaalsed mõõdud, kindlasti ei saa ava väga suur olla, max 15-20 meetrit (väiksem ei saa, muidu ei mahu lennukid välja).

Lennumasinate maandumisseadmed jmt, näiteks kaubakärud. Hoiavad raskusi ca 5 kuni 50 cm pinnast. Piiratud suurus ja kandevõime. (CML-hõljukitel on nad väikese võimsusega avariilülitused; umbes kirjeldatud ajal aga katsetatakse juba väljahõljukeid, nii et Chadise jutus kirjeldatud "tavaliste" päeva on loetud.)

Atmosfäärilennukite kaitsekilbid, mis ühtlasi vähendavad õhutakistust. Suudavad eemale paisata vaid mõnemillimeetrisi mitte eriti kiiresti lendavaid osakesi.

Aldus

(See ei ole mitte Itaalia raamatutrükkali Aldus Manutiuse järgi, vaid mitte eriti korrektne variant muusikalisest alumisest registrist, aldist, mis aga omakorda tähendab itaalia keeles ‘alumist’.)

Aldus on süsteemi nimi ja koosneb see paljudest erineva suurusega ja erineva otstarbega satelliitidest, mis aga koos peavad tagama kontrolli Maalähedase ruumi üle ning mitte lubama mitte ühelgi Maalt startinud asjandusel teatud kõrgusest kõrgemale tõusta. Tal on mingi (täpsustamata, ca (5-)10-20(-50)) mehitatud satelliiti pisut kõrgematel orbiitidel (ca 1000 km), mis dubleerides üksteist moodustavad süsteemi aju (muidugi kannavad ka need relvi) ja silmad – arvutid ja radarid (ka kõigi teiste spektrivahemike jälgijad). Siis on mingi suurem hulk (50? 100? 200?) laserite, rakettide ja (elektromagnetiliste) kahuritega satelliite madalamatel orbiitidel (ca 300-200 km; neil ei ole termotuumamootoreid, süstikud käivad neid kogu aeg hooldamas ja laadimas) ja vahepealsetele orbiitidel on konteinerid ühekordsete relvasüsteemidega. Kui esimest tüüpi satelliidid on vähesel määral manööverdamisvõimelised (siit ka põhjus, miks neid konteineritega ei koormata) siis teised on vaid hoiukohad – igasugused raketid, mille pealt stardivad teised väiksemad raketid, ühekordsed laserid, andurid jne.

Alduse võimekus. Vaikival kokkuleppel valitsustega lubatakse madalamatele orbiitidele Maa meteoroloogilisi satelliite ja automaatlaboratooriume (sest teatud tehnilisi protsesse tehakse sellal kaalutuses ja vaakumis). Ühtki mehitatud lendu ei ole Ordu Äralennust (ca 2050) alates toimunud; ükski jupstükk ei ole 300-st kilomeetrist kaugemale jõudnud; üldiselt ilma eelhoiatuseta ollakse võimeline hävitama mistahes objekt ca 20-50 kilomeetri kõrgusel. Puhtas mäestikuõhus on Aldus võimeline teel hävitama tankirusikast kilomeetri kaugusel asuva märgi pihta lastud raketi (avastamine + reageerimine + hävitamine = alla sekundi; loomulikult täisautomaatsel režiimil). Aldus on ka omamoodi viimsepäevarelv – kõik Maa valitsused teavad, et nad ei saa tuumasõda alustada – Aldus hävitaks üle 99% lendulastud laengutest.

Aldus ei suuda hävitada kahurimürske ja ülikiireid tõrjerakette väikestel, paarikilomeetristel distantsidel, Aldus ei suuda avastada ja hävitada väga väikesi, paarisentimeetrisi objekte (atmosfääris, alla 30 km). Aldus ei toimi kuigi hästi madalatel kõrgustel (tihedas õhus) ja selle eest on võimalik varjuda erikemikaale vmt õhku paisates.

Kui Alduse abil rünnatakse mingit piirkonda, sätitakse hävitussatelliidid madalamalt (kuni 100 km) üle lendama ja stardivad ühekordse kasutamisega relvad ja andurid.

Satelliidid

Ma ei tea, palju neid on ;-) Kõige suurem on HS1, ja see on umbes viiekilomeetrine pöörlev ratas, orbiidi kõrgus umbes 2000 km; see on kõige vanem, mida on kõrgemale orbiidile tõstetud ja suuremaks ehitatud. On veel mõned, kus elatakse, aga neid ei ole mingil juhul palju. (Elatakse Kuul, Marsil ja Madagaskaril).

Xailonid ja muud Maa läheduses kasutatavad lennukid

Kõigepealt – kõik selline tehnika on ehitatud Kuul. Nii, nagu Maal ei tehta ühtegi termotuumamootorit, ei panda seda kasutavaid masinaid seal ka kokku. Xailon on üldotstarbeline sõjalennuk, kujult deltaplaani või vaidtiiba meenutav umbes 15 meetrit pikk ja sama suure tiivaulatusega riistapuu. Kuna see liigub Maa atmosfääris, on sel kombineeritud mootorid – madalatel kõrgustel liigub see sarnaselt reaktiivlennukitega, kasutades küll õhu kuumutamiseks mitte keemilist kütust, vaid tuumareaktorit, maandumisel madaldatakse veelgi väljavoolava õhu temperatuuri, et mitte süüdata kogu ümbruskonda (alla 200C), tavaliselt muudab masin selle ca 20000K plasmaks; kasutatakse õhku, kuni on, edasi kuumutatakse kaasasolevat. Kusagil 150-200 km kõrgusel (saba mitte Maa poole) võib minna termotuumaleegile ja teoreetiliselt lennata või Pluutole ;-) Maal baseeruvad masinad Madagaskaril, keset Vaikset ookeani asuvas Domi (Dominica) kindluses, Põhja- ja Lõunapooluse läheduses ja veel ehk 2-3... ehk pooles tosinas kohas (?). Samas baseeruvad nad ka tehiskaaslastel ja muide (kuna tehnikat mõttetult nurka panna on rumal) ongi peamiseks ühendusepidamisevahendiks Maa ja tehiskaaslaste vahel; teinekord, kui vahemaandumine mõttetu, käiakse nendega ka Kuul.

Kooskõlas tänaste ettekujutustega (me küll ei tea vahendit, millega teha juhitavat termotuumareaktsiooni) väljuks termotuumamootorist kalk gammakiirgus ja umbes 25 000 km/sek liikuv alfaosakeste voog, mis ainega kokku puutudes mõjub umbes miljardikraadise temperatuurina, nii et tulemus peaks olema küllalt sarnane aatomiplahvatusele – termotuumaleeki ei lülitata mitte kunagi, mitte mingil juhul atmosfääris sisse. Muidugi on masinatel enesehävituslülitused, mis peamiselt lõhuvad termotuumapeegeldid ja põletavad maha arvuti.

Xailon on sõjalennuk, sealjuures Maa atmosfääris kasutamiseks mõeldud sõjalennuk. Kosmoses liikumisega on asi lihtsam – seal on vaid TT (termotuuma) mootor ja mingi temperatuuriga gaasi on vaja välja lasta vaid avariiolukorras näiteks kokkupõrke vältimiseks. Xailonil on aga lausa kolme liiki mootoreid – TT, plasmamootor ja atmosfäärimootor. (Mis juhtub, kui TT atmosfääris kasutada, olen korduvalt kirjeldanud). Ka plasmamootor, mida kasutatakse seal, kus atmosfäärigaase enam ei ole, kuid TT veel kasutada ei tahaks, on ohtlik – sellest väljuv ca 20000K plasma põletab kõik ära ja tekitab palju mürgiseid ühendeid. Atmosfäärimootoris kuumutatakse gaase umbes sama temperatuurini, kui tavalises turboreaktiivis.

Xailonite reaktoreid jm laetakse orbiidil. KO on jõudnud selleni, et maal ei tööta mitte ükski arvestatava võimsusega tuumaseade – ohutusnõuded. Orbiidil on tankimisjaamad, mis on tegelikult kujutavad endast üht hiigelsuurt robotit. Tegemist on täisautomaatsete kompleksidega, kuhu inimestel ei ole aastakümnete kaupa asja. Laiemalt võttes on kogu tootmine ja teenindus nii korraldatud.

Kuul on suured termotuumaelektrijaamad, seal on ka kõikvõimalike keemiliste ühendite ja puhaste ainete tootmine. Kütuselemendid jmt tehakse seal valmis ja saadetakse see täisautomaatsete rakettidega orbiidile. Tankimine on mõni sekund aega võttev protseduur.

(&) Teine võimalus, mille üle peaks mõtisklema, on selline, et xailonid ei kasuta TT-tehnikat, neil on peal pseudotuumareaktorid, mis kasutavad nö enne valmis tehtud ja siis säilitatavat mingit poolstabiilset olekut, mesontuuma. (Ja kui need lagunevad, annavad nad tohutult energiat ära.)

Xailon on relv. Seal on kõik asjad mitmekordselt üledimensioneeritud, dubleeritud... Väga paks ja raske soomus, mille sees on oluline osa – meeskond (piloot), mootorid juhtimine. Siis välimine osa – relvad, tajurid jmt, mille puudumine ei takista orbiidile ära lennata.

Tavaline lennuk – seal on omad (pseudo)tuumamootorid või töötab asi tavalise keemilise kütusega (mis muidugi sünteesitud). Hea ohutu meetod. Energiasisaldus ei ole väga suur, kasutatakse segusid, mis atmosfääris hästi ei põle ja ei anna ohtlikke jääke. Võrreldes tuumakütusega on energiasisaldus miljon korda väikse, kuid igapäevases kasutamises kaalub mugavus ja ohutus selle üles.

Palju neid on?

Ei tea. Kunagi lapsepõlves võtsin eelduseks, et vaid paarkümmend tuhat. Et siis paarkümmend tuhat supermen’i Maa miljardite jobude vastu.

(Olen selle küsimuse hoolega lahtiseks jätnud ja kolme valmis jutu kirjutamise ajal lähtusin umbkaudu Eesti rahvaarvust – natuke üle miljoni.)

Igasuguse ühiskonna jaoks on ca 2-30 000 lihtsalt liiga vähe, neid oleks vähe ka KO tegutsemise mastaabi jaoks ja nö üksikisiku hind oleks siis kuradi kõrge. Teatud määral ähmastab või leevendab seda sertifikaatide süsteem, sest on palju küsitavusi, kuidas selline mitmeastmeline valikusüsteem praktikas toimiks. Olen umbes arvestanud, et neid täis-, A-sertifikaadiga tegelasi, „ordurüütleid” on paarkümmend tuhat, järgmist ringi, B-serti on ca 100000, veel järgmist, st igasuguseid töötajaid jmt (C-sert), kelle lastest peaks vastavalt võimetele saama kas A või B, on ca miljon ja üldse elab Ordu kontrollitaval territooriumil ca 10-15 miljonit inimest.

Olen hoolega lahtiseks jätnud ka selle, palju neid kusagil kosmoses elab.

„Niisama inimesi” on peale Madagaskari vaid Marsil, kuhu minek on neile sisuliselt „üheotsapilet”. Marsil võiks olla aastal 2120 300T kuni 1M inimest. Kuul elab ca 100T inimest. Mujal – satelliitidel ja teiste planeetide juures – tühine arv, igal juhul alla 10T.

??? Lühidalt – see on tervikuna üks väga kahtlane punkt...

Haridussüsteem

Sihipärane arendamine algab 4-ndast eluaastast ja koosneb põhimõtteliselt neljast tsüklist, millest vaid esimene (6-aastane) on kõigile kohustuslik ja ühesugune; on erimeetodid, kuidas 4-10 aastasi lapsi „reele aidata”. Sellised koolid on Madagaskaril, Kuul ja Marsil. Täissert eeldab: esimene, st algkool; teine 4-aastane „keskkool”, kus viletsamad reelt kukuvad ja kus profiili valik on väga üldine, enamik aineid on kohustuslikud; kolmas 4-aastane „high-school”, kolledž, kus toimub järgmine valik ja on võimalik rohkem aineid valida (neid on juba mitut liiki ja ainult põhiline võimaldab kohe minna näit piloodikooli); kõrgharidus, bakalaureus vmt, mida on taas mitut liiki ja juba ka mitme pikkusega. Piloodikool ja teised täissertifikaadieksamiga lõppevad kestavad 6 aastat. Eeldatakse, et vähemalt alates kolledžist toimub osa õpinguid väljaspool koduplaneeti. Piloodikool toimub põhimõtteliselt väljaspool koduplaneeti – et inimene harjuks teise miljööga.

Sertifikaadid

Esineb tegelikult ainult üks täpselt defineeritud sertifikaat – täissertifikaat ehk 2ordurüütli” staatus. See tähendab üheaegselt mitut asju:

• täielik usaldatavus, mis tuleneb senisest tegevusest, päritolust, aga ka vaikimisi tunnistatud valmisolekust alluda kaaslaste sondimisele;

• füüsilist ja vaimset võimekust, mis kaugeltki ei ole vaid kaasasündinud näitajad või elu jooksul omandatud, vaid et inimesele on siirdatud kogu Ordu kaitse ja abitehnika ajju (ja ta oskab neid kasutada), ja

• tähendab läbitud koolitusi ja teste, st. ta oskab käituda erinevates kriitilistes situatsioonides, ta oskab juhtida planetoplane, ta oskab käsitleda mistahes relvi jne

Mingit kõrgemat staatust ei ole, ent Senatis ja muudes Ordut reaalselt juhtuvates organites-ametikohtadel on vaid täisserdiga tegelased.

Järgmised staatused, mida nimetatakse mitmel viisil (B-sert, lähikosmose sert, poolvolitus, ?) tähendab, et inimene on küll nö ‘100% pure KO’, kuid ei ole läbinud (suutnud läbida) mingeid koolitusi (astronauditreening, võitluskunstid, keerukate kriisisituatsioonide lahendamine jne). Selle saavad suurem osa nendest, kes on KO-s sündinud ja kasvanud ja ületulijatest osa umbes 10-15 aasta pärast.

Järgmine selgemalt väljajoonistuv tase on „meie inimese” või „Ordu kodanikuna” kirjeldatav kogum, sisuliselt ameti- ja staatustõend ning selleni jõuab suurem osa ületulijaid, kes tahavad KO-sse integreeruda. See on ka ‘eriti laiskadel’ „puhastel” (st vähemalt teise põlve) KO-lastel.

(A-B-C-D sertifikaati ei saa nimetusena kasutada, sest see seostub Huxley „Hea uue ilmaga”!)

Chadise jutus mainitud „esimene, nn beebisertifikaat” on peamiselt identifikaator, läbipääsudokument ja (maismaasõidukite) juhiluba. See näitab ka – ja sellel ajastul on see tähtis! – et inimene suudab KO keskkonnas ellu jääda, st oskab kasutada roboteid, arvuteid, teab, mida teha tulekahju jne puhul jne. Selle saavad ka lapsed ca 10 – 14 eluaasta vanuses.

Perekond

Igasugused sellised moodustised on inimeste vabatahtlik lepe, mingeid ala reguleerivaid seadusi ei tunta. Kuna KO-s pole ka sugulisel teel levivaid haigusi ja vähegi hoolival naisel juhusliku rasestumise ohtu, pole mingeid takistusi ka sellel alal. Peetakse heaks tooniks lapsed suureks kasvatada ja inimesed kogunevad-moodustavad (peamiselt naiste initsiatiivil) lähedaste tuttavatega ja naabritega kindlalt piiritlemata kogukondadesse, mille liikmed üksteist aitavad; mõned sellised on sisuliselt grupiabielus suurpered ja teise äärmusena esineb neid, kes monogaamse paarina elavad. Väga tavaline on lastega koos elavad mees ja naine, kes teinekord aastaid kumbki oma elu elavad ja teinekord juhtub sedagi, et mõnel parema läbisaamise hetkel otsustavad veel mõne lapse saada (eelmistega ju töötas!). Kuivõrd valitseb peaaegu täielik vabadus ja pingeid maandab ka virtuaal, praktiliselt ei esine seksuaalkuriteo mõiste alla mahtuvaid intsidente. Mõlemat liiki homod, kuna nad ikka päris normaalsed ei ole, täissertifikaadini enamasti ei jõuagi. Biseksuaalsust üldiselt tolereeritakse.

Majandussuhted

Ordu kasutab majandusarvutustes virtuaalset raha, mille kurss hoitakse kergelt inflateeruv ja mida arvutatakse peamiselt energia baasil, arvestades siiski ka muid tegureid. Enamiku esmatarbekaupade puhul valitseb praktiliselt kommunism, sest mingil hetkel on leitud, et jaotussüsteem maksab rohkem kui niisama jagamine. (!)

Kuna ordurüütlid tegelevad enamasti asjadega, mis niikuinii nõuavad kokkuleppeid ja enamasti on rahas väga raskesti väljendatavad (mis on ühe tähelennu hind, eriti kui see on esimene? me suudame, ja see lihtsalt tuleb ära teha!), siis omavahelises suhtluses ja selle taseme elus omavad valuuta, krediit jmt mõtet vaid Maa (luurega) seotud kontekstis.

Barjäärid erinevate majandusmudelite või teisiti öeldes maalaste ja kosmoserahva vahel on kunstlikud, sest:

1. KO-l ei eksisteeri energiaprobleemi. KO energiatootlikus on miljoneid (!) kordi suurem Maal elava inimkonna käsutuses olevast koguvõimsusest. KO isegi ei märkaks, kui Maa lülitaks välja kõik oma energiajaamad ja “lükkaks pistiku” nende süsteemi. Kuni aga poliitilistel põhjustel keeldutakse neilt midagi vastu võtmast, lükkab see edasi teise probleemi, mis muidugi kohe tekiks – Maal ei tohi liiga palju energiat lisaks loomulikule hajutada, sest siis tekib soojussaaste näol uus keskkonnaoht.

2. KO-l ei eksisteeri tooraineprobleemi, sest esiteks kui on piisavalt energiat (Kuu tehaste põhiprobleem on jääkenergia hajutamine), on kõigi vajalike ainete saamine tehnoloogia küsimus, ja teiseks on asteroidide vööst leitud Maa jaoks kujuteldamatutes kogustes kõikvõimalikke elemente.

3. Isearenevad robotisüsteemid. Jällegi maalaste jaoks majanduslik mõttetus – terve mõistusega turumajandusjuht ei lase iial käiku roboteid, mis on võimelised tootma endasarnaseid roboteid praktiliselt mitte millestki ja ükski maalane ei käivitaks tootmiskompleksi, mis (sobivates tingimustes) praktiliselt ümbrusest korjab endale vajaliku tooraine ja on võimeline end lõpmatuseni ise säilitama, kui temas ei teki teatud piirist suuremaid vigu. Maalased ei müüks iial roboteid, mis on võimelised võtma näiteks kõik majapidamistööd enda peale ja nendega ei ole vaja tegeleda ca 30 aastat. KO on hädavajadusest käivitanud sellised isearenevad kompleksid, Maal ei ole majandussüsteem lasknud seda teha.

„Maal tegelikult ei ole ka energiaprobleemi, aga milles siis energiakompaniid elaksid? Meie võtsime TT kasutusele. Maal ei ole ühtki TT-elektrijaama väga lihtsal põhjusel – energiakompaniid ei olnud sellest huvitatud. Need ei ole kunagi huvitatud odavast energiast. Mis saaks sel päeval, kui iga vend veaks endale koju pesumasinasuuruse riistapuu ja mitte kunagi rohkem enam energiakompaniid ei tülitaks? Seesama meie välireaktor on ju tavatähenduses igiliikur – töötab hoolduseta paar sajandit, valad ülevalt sisse tavalist vett ja saad pidevalt kuni umbes paar tuhat kilovatti energiat. Annaks ka rohkem, aga siis tuleks ta kuhugi külma kose alla panna, sest muidu ta kuumeneb üle (see ei tee talle midagi, ta lihtsalt annab sulle vähem, kuni taas maha jahtub). Mida ütleb selle peale energiakompanii – ta teeb kõik selleks, et sellist leiutist ei tuleks! Kuni tervete rahvaste hävitamiseni. Siin ei ole nalja ja me ei räägi siin mõrvadest. Tuumajaamu on pandud plahvatama, surnud on miljonid, et tõestada tuumaenergia ohtlikkust! Ärge tehke endale illusioone, seda nimetatakse vabaturuks, vabaks konkurentsiks. Ja see tuleneb otseselt kompaniide korraldusest. Nende silmis oleme meie ju ka eriti vinge kompanii. Kõige hullem, mis juhtuda saab. Me oleme leidnud planeetidelt mardlaid, mille rikkusega ei ole Maal miski võrreldav, meile ei maksa kuld, plaatina mitte midagi, meil on neid niipalju kui kulub. Ma ei räägi rauast ja muust kirjeldamatult odavatest metallidest – meie elektrijuhtmed on loomulikult tehtud hõbedast. Kontaktid on loomulikult tehtud kullast, optika on loomulikult teemantidest. Kujutle nüüd, mida tähendab maalastele turumajanduse seisukohalt KO – majandussüsteemis oleme me paharet, mängurikkuja, kuradike, kel on lõpmatult metalli ja energiat. Nad teavad, et praegusi hindu arvestades võiksime me tuhat korda üle makstes kogu planeedi ära osta. Nad on kehtestanud täieliku embargo, kuid ükski süsteem ei pea vastu, kui meil on võimalik maksta kümnekordset hinda – paratamatus on see, et me ostame ikka kõik endile vajaliku. Ja erilist viha teeb veel see, et neil ei kuidagi võimalik meid hävitada.”

„Meie kontrolli all olevate piirkondade piiril toimub toiduainete vahetus. Kuigi levitatakse legende, et pika eluea saladus on mitte süüa orbitaalkonserve, on tõde selline, et orbiidi istandustes kasvatatud toiduained on enamasti palju puhtamad kui Maal kasvatatud. Kuigi paljud eelistavad ka näiteks Madagaskaril põhimõtteliselt ainult kosmosest saadud „puhtaid” toiduaineid, on põhiline artikkel, mida maalastel meile edukalt ja pidevalt müüa õnnestub, igasugused eksootilised toiduained.”

„Me saame endale lubada tehnoloogiaid, mis on palju ohtlikumad kui need, mida maal kasutatakse. Lihtsalt sellepärast, et kui Kuul toimub mingi leke – no kelle asi see on? Kui lekib midagi, mis juba skafandrile ohtlik võiks olla, pannakse sinna muidugi märgid üles, aga üldiselt selliseid asju ei juhtu. Kui laevas või mõnes majas saastub atmosfäär, siis enamasi tehaksegi luugid lahti ja lastakse kogu see jama välja.”

Millega Heinlein eksis – õhk ei maksa midagi. Õhku on nii odav teha, et igaüks võiks kasvõi iga päev maja tuulutada (eelpoolkirjeldatud meetodil)... Ja kusagil tuleks mainida, et eriliselt ja väga varasest noorusest tuleb lapsi õpetada, et siinsamas on keskkond (vaakum, ent ka mürgiste gaaside oht), kus ilma abivahenditeta hingata ei saa, ja õpetada häire puhul igal pool käepäraselt vedelevaid veerandskafandreid kasutama,

„Juba KO esimestest sammudest alates tuli võidelda tarbijamentaliteedi vastu ja üks meie edu saladusi on see, et Kuul ja muudel meie aladel ei ole kunagi lastud tekkida tarbimistsüklil. Meie teeme asju, mis peavad kestma. 20. sajandi keskpaigast peale on järjekindlalt disainitud asju kindla kasutusressursi peale. Kõik on üles ehitatud sellele, et toota kiiremini, mitte paremaid asju! Asju, mis peaksid vastu täpselt nii kaua, kui tootja ette näeb. Nüüd, kui Maa ja meie tehnika on juba rohkem kui kaks põlvkonda läinud eri teed, on vahe muutunud põhimõtteliseks. Meie asjad on igavesed – needsamad riistapuud, mida kasutati 30 aastat tagasi, on kasutatavad ka tänapäeval. Me vahetame neid pidevalt välja ja vanemad rändavad sinna, kus ohutusnõuded ei ole nii kriitilised ja muidugi me vahetame pidevalt kuluvaid komponente ja eriti tarkvara, kuid suurepäraselt töötavad riistapuud, mis on algusest peale tehtud mõttega, et neid ei oleks vaja enam arendada – see pideva arengu kontseptsioon on üks ohtlikumaid pettekujutelmi – on võimalik lõpmatult kulutada mõttetuid ressursse, parandades asju, mis üsna optimaalselt teevad seda, mida vaja. (Loomulikult käib ka olemasoleva tehnika pidev parandamine, kuid „järjest parema” või „täiustatud versiooni” tegemine iga kahe kuu tagant ei ole eesmärk). Mida on võimalik teha tooliga? Diivaniga? Peldikupuhastusvahendiga? (Olgu, seda viimast ei kasuta enam inimesed ja robotid on reklaami suhtes üsna resistentsed...) Kui salvestatud muusika on sada aastat tagasi muutunud perfektseks? Kui köögirobot ei anna sulle kahest minutist kiiremini kohvi lihtsalt sel põhjusel, et kohvi peab 2 minutit tõmbama (kui sa just lahustuvat vmt ikkagi less-than-perfect’i ei taha...)”

2KO-s ei ole väljamõeldud ameteid – suhtekorraldajad, PR, advokaadid, ajakirjanikud jne jne. Me oleme muutnud kogu lepingusüsteemi olemust, usaldusväärsus on siin esmatähtis, me ei aja ka taga maksimaalset efektiivsust – inimesed peavad ellu jääma. Meil on asju üheks või teiseks funktsiooniks, mitte abstraktselt selleks, et seda maha müüa, me ei tooda üldse kunagi asju vaid selleks, et järsku läheb seda kellegi tarvis. Me toodame millegi jaoks. Loomulikult toimib hindamine, loomulikult toimivad majandussuhted, kuid mitte vaid turureeglid, mis panevad kogu asja hüppama. Kasum on meie jaoks suhteliselt mõttetu mõiste. Teine asi, jah, me ostame maalt kõik vajaliku kokku, siiamaale laseme maalastel enda eest suure osa tööd ära teha (?). See algas siis, kui Kuu kaevandused tööle hakkasid. Vaat, ükski süsteem ei pea vastu, kui on võimalik maksta 200 400 % altkäemakse. Mitte ükski piirang, keeld ei toimi, kui meil on võimalik rahulikult maksta 5x hinda. Meile müüakse kõik, mida me tahame, lausa kiseldakse selle pärast, et meile müüa... See algas möödunud sajandi 70-ndatel, kui Maa lähedusse toodi esimesed raskemetallidest koosnevad asteroidid ja edasi on asi läinud tõusvas joones – meie satelliitide ladudes vedelevad maalaste jaoks kujuteldamatud rikkused. Nii suured rikkused, et ettevaatamatul kasutamisel lööksid nad maailma valuutasüsteemi segi. Kõik metallid, mille osas maalased on siiamaale näljapajukil, on meil käes praktiliselt piiramatutes kogustes.”

Ordu juhtimine

Olen mõttes, vähemalt nimede koha pealt kopeerinud Vana-Rooma süsteemi, tuues siiski sisse ka keskaegsete ordude sõnavara.

Tato on ordukindral. Väga vana mees, kes tegelikult ammu midagi reaalselt teinud ei ole, ta on vaid 'elav südametunnistus', 'aupresident'.

König, Judge ja veel mõned, kokku ca 6-8 tegelast on konsulid, kes omavahelise konsensusega teevad kõik tähtsamad otsused. Sisuliselt midagi konstitutsiooni- või ülemkohtu taolist, millel on lisaks ka kriisikomitee funktsioonid, k.a. kõigi sõjaliste jõudude juhtimine. Nende käes ringleb praktiline ordukindralifunktsioon.

Piirkondadel on Prefektid või Koordinaatorid, kelle all on operatiivjuhtimine.

Need mainitud koos suurte tähelaevade komandöride, majandusüksuste juhtide ja tegevussuundade juhtide ja igasuguste defineerimatute asjapulkadega moodustavad Ordu sisemise ringi, mille kohta olen kasutanud tinglikku nimetust Senat. Neid inimesi on ca 50.

Igaühel neist on täielik ja vaieldamatu voli teha mida iganes oma vastutusalas, kui aga aega on, saavutavad nad konsensuse, olles niisiis ühtlasi ka midagi parlamendi taolist.

On veel olemas ka järgmise, keskastme juhtimine, laiem ring, nii et teatud lähenduses kasvab see mainitud 50 järgmise sobiva numbrini, kuni ordurüütlite koguarvuni välja.

Organisatsiooniteooria seisukohalt on tegemist kreisilt ebastabiilse struktuuriga, mis ühendab sõjaväestatud püramidaalse skeemi operatiivsuse ja käsuliinide äärmise selguse horisontaalsete protsessipõhiste huvigruppide paindlikkuse, kreatiivsuse ja dünaamilisusega. Üldiselt peetakse midagi sellist võimalikuks vaid perefirmade puhul, ka hea sõpruskonna liikmetel ei kipu see tihti välja tulema; midagi sellist on toiminud piiratud alas – näiteks täielikult eesmärgile pühendunud ordudes.

Demokraatiast ei ole seal jälgegi. Konsulid ja teised tuumikusse kuuluvad inimesed tunnevad üksteist vähemalt pool sajandit ja sama kehtib ka suurema osa Senati kohta. Nad saavad üksteist täielikult usaldada, nii nagu nad valitsevad ordurüütlite vaikival nõusolekul. Arvamust avaldada on kõigil lubatud, puudub aga mehhanism, mis seda juhtidele peale sunniks. Laiemas perspektiivis aga on kõigil ordurüütlitel võimalus jõuda Senatisse, Konsuliks või Kindraliks.