Kaotusseis -- mis edasi?

Tean peast kõiki argumente demokraatia poolt. Neist vast tähtsaim on, et demokraatia ei lase valitsejatel end täiesti vastutusvabalt tunda ja võimaldab nad enamasti suurema verevalamiseta välja vahetada. Aga kui see ei tööta? Kui valik on nagu peotäis sitta ja valija nii loll, et ei tule selle peale, et käed puhtaks pesta ehk alternatiivide poolt hääletada? See viitab praeguse demokraatia kõige suuremale hädale – vastutuse puudumisele antud hääle eest.

Miks on suurema osa inimkonna ajaloost valitsenud autokraatia? Vastus on selles, et demokraatia saab läbi, kui maapõuest imetakse viimane piisk naftat – täpselt samuti, kui see sai läbi omaaegsetes kaubanduslinnades siis, kui lähikonnast raiuti viimane puu, millest laevu ehitati (Vahemere ümbruses on seda läbi ajaloo korduvalt jälgitud, sellest kirjutas Platon 111 e.m.a ja metsade kadumist, millele järgnes suhteliselt vabama perioodi langus, on kirjeldatud juba Gilgamesi eeposes). Siis on taas eelis neil, kes kannavad endas kultuuri, mis tagab ellujäämise üle põlvkondade ja sajandite.

Järeldus – kui tahame eestlastena siin maal alles jääda, ei piisa sooja keha demokraatiast, kus hääletada võivad kõik, kes dokumentide põhjal kuuluvad inimliiki, satuvad kohal olema ja suudavad säilitada kehatemperatuuri. Me ei pääse üle ega ümber küsimusest, kas antud hääled ikka töötavad pikemas perspektiivis Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas sõnastatud eesmärkide nimel või taotlevad lühiajalist kasu, rohkem või vähem teadlikult mainitud riikliku entiteedi võimaliku hävimise hinnaga?

Kas seda riiklikku kehandit, Eesti Vabariiki üldse on vaja säilitada? Vastus ei ole nii ühene, sest lõpuks on riik vaid üks (kunstlik) komponent ahelas isik-perekond-hõim-rahvus-rass-inimkond. Kellega seal me end kõige rohkem identifitseerime? Oleme pärit Tallinnast või mõnest maakonnast? Oleme eurooplased? Vastused neile küsimustele aitavad ka otsustada, kas maapiirkondade tühjenemine on hea või halb või kas parem on kaduda eurooplaste või idapoolsete rahvaste hulka.

*

Teeme endale korraks veel ka selle viimase väite tausta selgeks – me sureme välja. Praeguste trendide jätkudes on küsimus ainult hääbumise kiiruses. Väited, et küll me välja tuleme, eestlasi on hallidel aegadel vähemgi olnud, on puhas jama. Tollal valitses vaakum – ümberringi oli maa sama tühi, massilist sisserännet ja seega ka ümberrahvastumist ei toimunud. Ja ellu jäid need, kes täitsid maa lastega ja suutsid nad üles kasvatada. Ka praegusest august on võimalik välja tulla, sest Eesti asub nii vastiku kliimaga paigas, et – arvestades vaesust ja olematuid sotsiaalgarantiisid – lihtsat elu otsiv seltskond siia ei kipu. Aga ühelgi juhul ei toimu see kiiresti ja kõigepealt on vaja mõtteviisi muutust – et siin on siiski võimalik elada, on mõtet oma tulevikku siinse maaga siduda ja selle nimel üht-teist ka ohverdada.

*

Peaaegu iga nädal kuulen, et mõni sõber või lihtsalt tore tuttav lahkub Eestist. Mul ei ole neile midagi ette heita – siin ei ole ei tööd ja ühiskondlikud suhted on ka sellised, et panevad pea igaühe end soovimatuna tundma. Sellest on palju kirjutatud – ühiskond on hapuks läinud. Ja asi pole ainult selles, et peaminister mõnitab kodanikke, kes julgevad mõne lolluse vastu häält tõsta (ta muide lubas viia Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka; tavakodanikule pandaks selliste luulude puhul rohud peale) või Tallinna linnapea ajab kolmanda klassi kirjandi väärilist juttu vahtplastist transformersiga (Venemaal esitas Interpoli kaudu Krossi vastus süüdistuse paar päeva enne valimisi; on ikka ülbus, vanasti reeturid või agendid vähemalt üritasid oma tegevust varjata) – millal oli teil viimati tunne, et nüüd on tõesti midagi head juhtunud või tehtud? Ja ma ei räägi isegi mitte rahast, kuigi 19€ lastetoestus väga hea illustreeriv näkkusülitamine. Jah, selles võib süüdistada masu. Võib öelda, et saime hästi hakkama, kuid sellega ma tegelikult nõus ei ole. Selleks, et ei-tea-kellele pisut paremaid numbreid näidata, ohverdati meie tulevik (kuidas see oligi – „edukas õnnetu riik”). Loodetud majanduskasvu ei tule. Ei tule kunagi – tegijad on lahkunud ja uusi ei tule ka enam iial, sest lapsed jäid sündimata. Olgu, need on emotsionaalsed väited – mõned on ju veel siin ja lapsigi sünnib. Paraku nii palju alla taastootmise piiri, et viimase viie aasta jooksul tehtud otsustega on Eesti sisuliselt loobunud umbes viiendikust elanikkonnast! Miks me ei peakski õnnetud olema, kui oleme maksnud nii kohutavat hinda, mida võib võrrelda viimase maailmasõja ja suurküüditamisega? Olgu, Põhjasõjast on asi veel kaugel, aga see on juba võllahuumor.

Muidugi ei ole väljaränne ja pettumus omased ainult Eestile, suuremal-vähemal määral on need tabanud kogu endist idablokki eriti tänu sellele, et piirid on lahti. Pettumus senise maailmakorraga on samuti üldisem ja tähistab nii või teisiti ühe ajastu lõppu („Occupy Wall Street” või kasvõi Wikileaksi ümber toimuv näiteks).

*

Eelnevat arvestades peaksime keskenduma sellise strateegia otsimisele, mis lubab meil rahvusena ellu jääda ja siin maal elamisväärselt elada. Et minust valesti aru ei saadaks – kes on läinud, on läinud, mingu neil hästi. Kes on teinud otsuse leplikult välja surra või ei saagi enam ea tõttu midagi ette võtta – mis teha. Aga järgmine valikukoht on, kas elada siia püsima jääda sooviva rahva arvel või anda tulevikule võimalus. Sellega ei ole ühelgi juhul nalja – töötegijate ja ühiskondlikest toetustest elajate suhe muutub iga tulevikustsenaariumi puhul varsti ülimalt ebasoodsaks. Mis tähendab seda, et pikka pensionipõlve pidavat ja rõõmsalt mööda maailma reisivat seltskonda meil ei tule.

Lisaks fossiilsete kütuste lõppemisele – või olulise kallinemisega seoses – ja sellega seotud lihtsalt saavutatava ekstensiivse kasvu võimaluste kadumisele on tekkinud teine aspekt, milleta ei saa tulevikku prognoosida. Selleks on internet, laiemalt kogu arvutus- ja kommunikatsioonitehnika, mis on ühendanud maailma seninägematul määral ja loonud täiesti uue fenomeni – pideva kahepoolse suhtluse võimaluse. Valitsuste ja huvigruppide võime massimeedia kaudu inimhulki mõjutada on oluliselt nõrgenenud ja paanikas otsitakse sellele alternatiive – ACTA, tsensuur, info jälgimine ja selle teadlik solkimine. Need vahendid on teadlikumale seltskonnale läbinähtavad, ent lollidele need veel mõjuvad. Samas on peale kasvamas põlvkond, kelle jaoks tundub juba oma olemuselt jälk selliste eelmisest ühiskondlikust mudelist pärit vahendite rakendamine. Küsimused, mida tuleb esitada, on tänapäeval olemuslikult teistsugused. Näiteks: kas esitatud info on tõene ja ammendav, kuidas end kaitsta pahatahtliku infomoonutuse eest, kuidas end kaitsta mittevajaliku info (spämmi) eest?

Vastused võivad samuti olla ootamatud, näiteks võib kogu televisiooni vaadelda spämmivormina ja kõiki suhtluskeskkondade reegleid käsitleda info pahatahtliku moonutamise katsetena.

Nende aspektidega on seotud hulk teiseseid järeldusi, trende, tendentse ja allusioone: näiteks autoriõigused teisenevad lähitulevikus paratamatult, tõenäoliselt tekib mingi sündmuspõhine mudel; inglise keel, niikuinii de facto maailmakeel, hakkab veel enam domineerima; tekib palju spetsialiseeritud nn tarka väiketootmist; kasvab keskkonna jätkusuutliku kasutamise väärtus.

*

See viimane on üldistatult eestlaste ellujäämise võti – kui suurriigid saavad endale lubada suuri investeeringuid ja toormaterjalide vedu üle maailma, kui suured teaduskeskused saavad endale lubada väga kulukaid teadusprojekte ja fundamentaaluuringuid, siis Eesti-taolisel väheste ressurssidega väikeriigi ainus võimalus on mitte maha jääda ja teostada tarkust nõudvaid rakendusuuringuid, mida omakorda ideaalsel juhul ka kohe kohapeal nende testimiseks ja täiustamiseks ellu viiakse.

Katsume ette kujutada lähitulevikku. Fossiilkütus ei lõppe täielikult, kuid kallineb oluliselt. Tõenäoliselt ei saa ühest vastust vaidlus tuumaenergeetika üle, selge on aga see, et kui Euroopa eesotsas Saksamaaga jätkab taastuvenergia doteerimist, kolib kogu energiamahukas tööstus minema (see on juba alanud). Taastuvenergia on hetkel umbes kolm korda kallim fossiilkütustel põhinevast või tuumaenergiast ja ei ole ette näha, et pilt kiiresti muutuks. Tuleviku maailm jaguneb energiarikasteks ja energiavaesteks, kuid kuni jätkub taastuvenergia doteerimine tänases mahus, on kasulik kasutada ära seda, mida Eestil palju on – tühja maad, kuhu ehitada päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid, see annab meile teatud energiasõltumatuse.

See üksi on aga mõttetu, sest komponendid peame ikka sisse ostma. Võtmesõna on niisiis tööstus. Oleme vaesed sest me ei tooda suurt midagi. Pole võimalik elada transiidist ja turismist, kasvatades juurde natuke juurikaid! See on muide järgmine häda – Eestis ei tasu põhitoiduaineid kasvatada. Neile, kes väidavad, et vegetatsiooniperiood selleks on ometi piisavalt pikk, tuleks meenutada, et mais kasvas ka terves NSV Liidus. Muidugi võib Eestis kasvatada praktiliselt kõiki parasvöötme toidukultuure, kuid see lihtsalt ei tasu ära. Ka siin tuleb leida oma nišš – mahetootmine.

Tööstuses, seevastu, tuleks olla väga „mittemahe” – kasutada meelega erilisi, teinekord ohtlikkegi tehnoloogiaid ja lahendusi. Näiteks hakata tootma isesihtuvaid õhutõrjerakette – turg missugune. (Reklaam ja testimine on ka väga hästi ühildatavad, kui mõni aeg-ajalt üle piiri käiv Vene hävitaja alla lasta.) Me peame hakkama tootma tarku asju.

Kokkuvõtvalt – me peame end muutma. Oma mõtteviisi, valitsemiskorda ja üldse kõike. Me pääsesime paarkümmend aastat tagasi ühest värdjalikust väärmoodustisest. Me tahtsime hirmsasti ära proovida röövkapitalismi. Ehk aitab? Maailm on muutumas ja ehk suudame pöörata enda kasuks selle, et meil pole sisuliselt mingit läänelikku ühiskondlikku kultuuri nagu näitasid ka äsjased valimised ja neil tehtud valikud. Ehk me suudame kiiremini muutuda? Kiiremini uuega kaasa minna? Ja luua siia endile ja oma lastele õdusa kodu.