Robert A. Heinlein on kirjeldanud bürokraatiat (konkreetselt küll sõjaväebürokraatiat, aga vahet pole) niimoodi: sõltumata ükskõik mis tingimustest, on igaühes neist kolm osakonda – Üllatuspeo osakond, Jõhkrate Naljade osakond ja Haldjast Võõrasema osakond. Esimesed kaks neist teevad enamiku tööst ja viimane on väga väike, seal töötab enamasti vaid üks vanaldane alamastme ametnik, kes suurema osa ajast on haiguspuhkusel. Aga kui ta juhtub tööl olema, paneb ta mõnikord kudumistöö kõrvale, võtab laualt mõne juhusliku paberi ja teeb midagi head. Ja kui sa sealt läbi oled käinud, pead tegema kõik, et teiste osakondadega mitte enam asju ajada.
Näiteks Üllatuspeo osakond, nagu nimigi ütleb, suudab tervet Eestit üllatada millegi nii rumala, mõttetu ja misantroopsega, nagu (Äripäeva sõnul) „Eidekeste ehmatamise seadusega”, ehk ehitiste ülemõõtmisega ortofotode järgi; tulemused lähevad Jõhkrate Naljade osakonda, kes siis hakkab inimestega ühendust võtma...
Või muinsuskaitsjad, kes tahavad kontrollida kõiki, kes metallidetektoriga ringi käivad...
Või... olgu, seda rida annab lõpmatuseni pikendada, nii et keskendugem:
Üliõpilane ja vajaduspõhine õppetoetus
Majanduslikult vähekindlustatud üliõpilastele on ette nähtud vajaduspõhine toetus. Selle reeglid on esimesel pilgul selged ja arusaadavad (Eesti kodanik või alaline elanik, vajab toetust ja täidab täisõppekava). Eestis õppides on vajaduspõhise õppetoetuse taotlemine lihtsamast lihtsam ja siin meie süsteem tõega särab. Logid eesti.ee-sse, vajutad nuppu „Taotle” ja riigi andmebaasidest korjatakse vajalik info kokku; samal hetkel arvutatakse sinu ja sinu pereliikmete andmete põhjal, kas ja kui palju sa toetust peaksid saama; ja seda tuleb teha kord semestris.
Välismaal õppijale aga on kogu protsess muudetud õudusunenäoks, justkui oleks korraldamisele ligi lastud marutõbiseim Eesti isoleerimisest unistaja. Kõigepealt tuleb taotleda kõigist andmebaasidest need andmed, mis Eestis õppija puhul korjatakse automaatselt, ja esitada HTM-i (Haridus- ja teadusministeeriumi). Iga pereliikme kohta on vaja esitada isikut tõendava dokumendi koopia, rahvastikuregistri väljavõte ja tuludeklaratsioon. Viimase saamiseks aktsepteeritaval kujul peab igaüks kirjutama rahandusministeeriumi ja paluma see endale saata – see saadetakse inimesele krüpteeritult. Ja siis peab inimene selle oma ID-kaardiga avama ja edasi HTM-i saadetakse see avatuna.
Ja see on alles algus! Kui nüüd mõni su täisealine õde, vend, poolõde või poolvend juhtub kuskil õppima, siis peavad nemad lisaks küsima oma haridusasutuselt tõendit, et nad seal ikka õpivad. Kui nad juhtuvad õppima-töötama välismaal, tuleb kõik dokumendid tõlkida. Eestis kuulub teatavasti kuni 24-aastane isik oma vanemate leibkonda ja mul on väga lähedalt võtta näide, kus seaduse kohaselt tuleks küsida selliseid andmeid kaheksalt (8!) inimeselt, kellest üks õpib Cambridge’is. (Abiellunud tudeng on leibkond abikaasaga – selles situatsioonis tundub väga mõistlik iga hinna eest ükskõik kellega abielluda...)
Semestri esimesel õppetoetuse taotlemise kuul välismaal pead sa esitama tõendid, et õpid seal koolis ja oled läbinud eelmise semestri õppekava vajalikul määral. Tõendi, et ikka veel õpid, pead esitama iga kuu. Sellest ei piisa, et välisülikoolid tulevad vastu ja annavad sulle eriti küsimata iga kuu sisuliselt sama ingliskeelse tõendi –nagu öeldud, tuleb kõik dokumendid eesti keelde tõlkida. See tähendab igakuist suhtlemist oma administratsiooni, tõlkebüroo ja viimaks HTM-ga. Vägisi tekib mõte, et ju on sellise korra välja mõelnud ametnike sugulaste tõlkefirma – miks muidu on kehtestatud selline JOKK-nöök, kuidas vaeselt üliõpilaselt kõige hullematel juhtudel kolmandik rahast ära võtta?
Ja sellega pole Jõhkrate Naljade osakond oma võimeid ammendanud. Eriti lõbusaks läheb lugu siis, kui välismaa ülikooli semestrid ei kattu Eesti omadega (ja enamasti ei kattu). Näiteks kui semester juhtub kusagil Saksamaal oktoobris algama, saad sa esitada taotluse oktoobris. Lased tõlkida, esitad dokumendid HTM-i ja ohkad, sest septembri eest muidugi toetust ei saa (tegelikult loogiline). Aga siis jõuab kätte veebruar, kus Eestis hakkab uus semester aga Saksamaal käib veel eelmine. Ja sul pole õppekava läbimise dokumenti. Nää-nä-nä-nää-nää, veebruari eest toetust ei saa. Sinu semester lõppeb märtsis ja algab vaheaeg ja ikka ei saa taotlust esitada, sest uus semester pole alanud. Ja semester kestab edasi suvel, kui Eestis juba puhatakse – nää-nä-nä-nää-nää... Lühidalt, selle JOKK-iga lõigatakse ära vähemalt kolme kuu toetus.
Üliõpilane ja Võrdse Kohtlemise Kantselei
Kes peaks kodaniku eest seisma? Õige, meil on selleks terve palgaline institutsioon. Kirjutab siis üliõpilane sinna kirja ja saabki kolme kuu pärast vastuse, et jah, justkui oleks sul õigus, seadus kohtleb ebavõrdselt, aga see nagu pole meie mure, me tegeleme olemusliku diskrimineerimisega (sic!) ja tegelikult pole meil õrna aimugi, kes peaks alustama seadusemuudatust...
Äratõlgitult – Võrdse Kohtlemise Kantseleis isegi töötab veerandi kohaga Haldjast Võõrasema, kes saab aru, et asi mäda, aga kuna kantselei on seni tegelenud ainult posimise ja vodooga, ei oskagi nad midagi ette võtta, kui keegi neil päriselt midagi teha palub.
Meie ja Eesti riik
Kas seda tasub niimoodi üldistada? Et mis sellest siis ikka on, et niimoodi peedistatakse suhteliselt väikest osa üliõpilasi?
Häda on ju selles, et see pole erand, see on reegel – HTM peaks seisma selle eest, et meie kodanikud saaksid võimalikult targaks. Selle saavutamiseks vastu võetud seadused on, nagu meil kombeks, paras saast, ja rakendavad neid inimesed, kes ei mõtle n-ö visiooni ja missiooni kontekstis, vaid õigustavad oma olemasolu palgapäevast palgapäevani.
Ja siis on meil kantseleitäis rahvast, kes justkui peaks seisma võrdse kohtlemise eest, ent selle asemel elavad nad mingis paralleelmaailmas.
HTM-ita ei saa, nii et nende puhul on küsimus selles, kuidas ohjeldada endile mugavustsooni ehitavaid bürokraate. Võrdse kohtlemise kantselei võime hommepäev likvideerida ja ainus märgatav tulemus on, et hoiame hunniku raha kokku.