Seos on äärmiselt lihtne – need kõik ajavad oma asja. Ja sealjuures tölbilt egoistlikult. Mitte mingitest kohutavalt keerukatest „maailmavalitsemise”, „reptiilide pealetungi” või veel eksootilisematest agendadest lähtudes.

Me ei tohi kunagi unustada, et sihipärane sabotaaž ja sihitu lollus annavad praktikas sama tulemuse. Ma kardan, et vandenõu nägemine seal, kus kõike saab selgitada küünilise omakasupüüdlikkuse, eetikavaba alatu susserdamise ja lihtsalt lootusega, et ehk jääb minu kokkukeeratud pask teiste koristada, on vaid pateetiline katse näha inimsugu määratult intelligentsemana kui see tegelikult on.

Hakkame tagantpoolt peale – Amnesty International teatas just, et Vietnamis töötavad Facebook ja Google rõõmsasti koos kommunistidega inimõiguste piiramisel. See ei ole ju esimene kord, täpselt samamoodi käituvad kõik need tehnoloogiahiiud alati ja igal pool ja pole ette näha, et midagi muutuks. Mis te arvate, kellele kuulub Krimm Google Mapsis Venemaal?

Ehk siis kõik see, mida on räägitud uuest ajastust ja demokraatia võidust, sureb ülemaailmsete korporatsioonide kabinettides vaikselt ära. Saagem aru, et kõiki otsuseid teevad ju inimesed. Tõusvaid kultuure juhivad inimesed, kellele sõna „väärtused” tähendab midagi – sellepärast need tõusevadki. Sellistele inimestele on inimsusevastased kuriteod vastuvõtmatud. Väga ilmselt selliseid inimesi mainitud globaalsete ettevõtete juhtkonnas ei ole.

Islamiterrorism – võib-olla ei ole vaja ära tuua pikka rida plahvatustest, tulistamistest, pussitamistest ja autoga rahva sekka sõitmistest, mis on muutunud Euroopa uueks normaalsuseks. Ja siinjuures ei ole mingit kasu halast, et me ei ole suutnud neid korralikult integreerida või et tihti radikaliseerub järgmine põlvkond. Täpsemalt, selline hala on äärmiselt silmakirjalik katse mööda vaadata probleemi olemusest – õhkkonnast, kus tulijad ei kavatsegi kohalikku kultuuri üle võtta, vaid kuulutavad süüdimatult, et tulidki uskmatute kulul elama.

Siinkohal lubatagu korrata mõtet, mille panin kirja esimest korda 30 aastat tagasi Rootsis õppides – tundub, et inimkonnaga ongi nii halvasti, et iga rahvas ja, veel hullem, lausa iga generatsioon peab kaotama hädades vähemalt 3–5%, et inimesed mõistaksid, mida tähendab sõda, terrorism, džihaad, kommunism, fašism ja muud sellised mõõtmatult inimvääritud ja inimvihkajalikud nähtused. Kui sa räägid seda kõike rootslasele Rootsis, mis rikastus teises maailmasõjas mõlema poolega kaubeldes ja kus on igal sammul näha, et selle pinnal pole 400 aastat sõda olnud, siis see lihtsalt ei jõua kohale.

Teiselt poolt ei ole vaja ühelegi Vene armees käinud mehele seletada, misasi on islam. Tšurkadega oli ainult üks võimalus suhelda – alustuseks neile pasunasse anda. (Jah, loomulikult esines erandeid.) See seltskond oli täpselt sel tasemel, kuidas enamasti vanemates ausates raamatutes metslasi kirjeldatakse – nad pidasid lahkust nõrkuseks ja viisakust pugemiseks. Nad olid ülbed ja agressiivsed, kuni said peksa; siis olid sa nende jaoks „brat” (vend vk).

„Süvariiki” võib vaadelda ka kui poeetilist, isegi heroiseerivat väljendit bürokraatia kohta. Andke andeks, aga vaadake korra otsa neile Eesti süvariigi tegelastele – kas te tõesti usute, et nad on võimelised vandenõuks? Võimelised aastakümneid mingi kauge abstraktse eesmärgi nimel tegutsema? Päriselt ka?

Ma olen ise näinud ja tundnud, kuidas see süvariik tegutseb – üks nagamann varastas mult aastate eest üsna kalli fotoaparaadi. Tema ema oli jurist ja ma tundsin kohtumajas selgelt, et tema on seal oma ja mind koheldakse põlguse ja hukkamõistuga. Protsess viidi teise linna ja teated selle toimumisaja kohta, mida kirjalikult palusin endale saata, läksid müstilisel moel kaduma. Nagamann sai tingimisi karistuse ja loomulikult pole ma sentigi sellest rahast tagasi saanud ega saa ka kunagi (mis sest, et loomulikult oli otsuses, et varastatu väärtus tuleb hüvitada).

Mis on selle loo moraal? Jah, ma jäin süvariigi ees abitult kaotajaks, aga milliste inimeste ja milliste summade nimel kogu see võitlus käis? Nüüd tõstke see kõik lihtsalt mõttes paar suurusjärku kõrgemale ja muutub mõistetavaks, mis seisab ikkagi Google’i ja Facebooki Vietnamis sigatsemise taga – ainult masendav madalus, ei muud…

Me elame languse ja hävinguajastul, kus kultuur, mis lõi kõik selle, mida me nimetame moodsaimas vormis infoajastuks, on kaotamas kõige tähtsamat, mis selle üldse võimalikuks tegi – väärtusi.

Või veel tähtsam või vähemalt sama tähtis – võimet oma väärtuste eest seista. Väärtused, intellekt, põhimõtted – mitte miski neist ei ole midagi väärt võimeta neid kaitsta; ja võime kaitsta algab omakorda tahtest seda teha.

Kõigi nende kolme mainitud asja – süvariigi, islamiterrorismi ja tarkvarahiidude – vastu on tegelikult väga lihtne võidelda. On ju kõik, mida nad teevad, lihtviisiliselt ebaseaduslik. Seadustesse võib suhtuda nii ja teisiti ja kuigi kahtlemata päris suur osa neist on raskesti sõnastatud käpardlikkus, on need senini ikkagi demokraatliku protsessi tulemus. Nii meil kui üldse tsiviliseeritud maailmas peegeldavad need ikkagi – nii hästi kui oskame – rahva tahet.

Jällegi jõuame tagasi väärtusteni; või kui keegi soovib, siis nende puudumiseni, sisemise pehkimiseni – liiga hea eluga kaob ettekujutus, millel see kõik põhineb. Kust see tuleb ja mida tuleb teha, et see ei kaoks. Me oleme tõstnud kilbile avatuse – praktikas tähendab see vastutamatust või süüdimatust. Avatus töötab usul, et „minuga seda ei juhtu”; et pasa saab kaela keegi teine.

Ma ei ole optimist. Ma kardan, et põhi ei ole veel käes. Ja mõned lääne ühiskonnad enda kaevatud august enam välja ei tulegi. Aga nagu öeldakse – jumal aitab neid, kes end ise aitavad.