Olen seni keskendunud suurele pildile, vaadelnud sõjalis-poliitilisi, majanduslikke, energeetilisi ja servast loodushoiuküsimusi, püüdes ära arvata, kuidas me siin tuulisel Põhjala kaldapealsel elus võiksime püsida. Viimane aeg oleks defineerida „meie”.

Patriotismist punguvat oodi ei tule. Nagu varemgi, püüan asju kainelt vaadelda ja kõigile see paratamatult ei meeldi. Eriti, kui võtta ette selline miiniväli, nagu on meie, eestlaste, ülelüpstud, paljusolgutatud ja -mõnitatud rahvustunne.

Kõigepealt, rahvusriik on uusaja leiutis ja seotud peamiselt infotehnoloogia arenguga. Läbi kogu inimkonna varasema ajaloo oli valitsejatel suhteliselt ükskõik, mis keelt alamkihid räägivad. Jah, nendega tuli suhelda, kuid ülikud rääkisid alati kõiki vajalikke keeli, nii et see pole kunagi olnud mingi probleem. (Keeled olid omal ajal lihtsamad ka ja neid kasutati vabamalt.)

Siis algas tööstusrevolutsioon. Kõige edukamad selles valitsesid maailma. Selles mängus kaasasolijatel oli korraga vaja, et kogu riik jookseks nii-öelda samal tarkvaral – oli vaja tohutul hulgal vaimse ala mustatöölisi ja need pidid arusaadavalt rääkima üht keelt.

See on nii ilmne, kui selle üle natuke mõtiskleda – tööstusrevolutsiooni algusest tekkis surve „tarkvara ühtlustamisele”. Keeled jagunesid kultuurkeelteks ja nendeks teisteks; üldse on Maal keeli nii 6000 ümber. See on tundlik teema, aga maailmas on kõigest umbes poolsada keelt, milles saab väljendada enam-vähem kõike tänapäeva tsivilisatsioonis vajalikku. Eesti keel on seni nende hulgas. Sealt teisest otsast sureb neid igal aastal mõnikümmend välja.

Meie rahvustunne on keskmisest hulga tugevamalt seotud keelega. Erinevad autorid-uuringud on selle seletuseks välja toonud mitmeid põhjusi, millele hinnangu andmisest ma heameelega hoiduksin; puhtpraktiliselt ilmselt on see olnud suhteliselt toimiv oma-võõra eristus okupatsiooniaegadel – ja neid on ju üle 2/3 sellest, kui Juhan Liiv ütles: „Ükskord kui terve mõte, ükskord on Eesti riik.”

Üldiselt jääb nõustuda, et ilma keeleta meid eestlastena olemas ei oleks, ja seega on eestluse conditio sine qua non (vältimatu eeltingimus) hoida keelt seal „ülemises otsas”.

Ja tõsiasi, mida eesti ühiskond tõeliselt juhmi põikpäisusega keeldub tunnistamast, on, et selles liigas ei püsi keel niisama või ainult totaka õhkamisega, et näe kui elus ta veel välja näeb. Keel, üks tükk – ja midagi ei ole teha, meile on see inimese kohta näiteks tuhat korda kallim, kui hiinlastele.

Kõiki keele elujõulisena püsimise tahke üksipulgi üle rääkida ei ole mõtet, enamik inimesi adub neid intuitiivselt. Loomulikult omakeelne haridus doktoriõppeni välja, omakeelne teadus sinna otsa. Lisaks professionaalne seltskond tegutsemas kõigil aladel, mis lähemalt keelega seotud, alates kirjandusest, aga ka näitekunst, film, ajakirjandus etc. Tänapäeval on lisandunud veel arvutustehnikaga seonduv, esmajoones automaattõlge.

Kui lõpust peale hakata, siis jah, see töö Eestis käib. Aga see on nii umbes üks või kaks suurusjärku alarahastatud. Ja lootus, et küll Google meie eest selle töö ära teeb, on nii ropploll, et ma ei hakka selle peale aega raiskamagi.

Sellega seoses tasub mainida, et eesti keeles on tajutavad kolm eri arvutislängi: spetsialistide toortõlked, agurismid ja pisipehme rämpstõlge. Agurismid olla selles mõttes huvitav sõnakooslus, et see termin ühtlasi piiritlevat ka kasutajate ringi… Õelus õeluseks, aga osa neist on jätkuvalt elujõulised; mõned küll lihtsalt kõla tõttu, sest vaevalt keegi tõsimeeli ütleb näiteks „jobiohjur”…

Microsofti tarkvara tõlkimine on mõnes mõttes tänuväärne töö, aga tulemus kuulub kah enamalt jaolt musta huumori klassi. Tean natuke selle tõlke tegemise köögipoolt – töö sai vähempakkuja ja tihti tõlkisid etteantud tekstijuppe inimesed, kel polnud uduseimat aimugi, mida need tähendavad; ja et asi oleks täiuslik, polnud tihti öeldud, on tegu õpetuse, käsu või veateatega.

Tulemuseks on, et spetsialistid ja tavakasutajad räägivad eri keelt. Kasvõi ma ise – ma olen arvutit kasutanud üle 40 aasta, ma olen 8 aastat kõrgkoolis arvutiõpetust lugenud… ja ma jään eestikeelse Microsoftiga hätta – see veidraid värdkeelendeid täis pikitud grammatiliselt küündimatu sõnasalat paneb pead vastu lauda taguma.

Kirjandus? On uppumas amatöörluse sohu. Täpselt nii, nagu hävivad kõik need keeled, millel pole piisavalt suurt hulka selles keeles kirjutavaid professionaalseid kirjanikke. Ja neid ei saa olla, kui kirjutamisest ei ole võimalik elada. Kakskümmend aastat räägiti kirjanikupalgast. Nüüd mõned saavad. Ainult et jälle ainult, vabandage väljendust, pakazuhhaks – ei kolm ega viis ega isegi kakskümmend ole piisav.

Arutleme nii – selleks, et kirjandus elaks, on vaja, ütleme, poolele tosinale põhižanrile 2-3 tegijat (jah, kui me räägime täisväärtuslikust kirjanduspüünest, peab keegi ka naistekaid ja krimkasid kirjutama…) Viimased püsivad tasemel, kui kõigile neile omakorda nii 5-6 tükki kuklasse hingab. Kusagilt peab neid peale tulema – nii et korrutame selle veel 3-4-ga… Pikem arutluskäik ja maailma kogemus ei mahu siia, aga natuke järele mõeldes nõuab keel eluspüsimiseks sadat-kahtsadat inimest, kes elatuvad suuremas osas kirjutamisest (sinna juurde või pigem sealhulgas tõlkimisest, toimetamisest ja kõigest muust kirjanduselu juurde kuuluvast).

Aga mida me räägime kirjanikupalgast – aastast 1992 on räägitud loovisikute sotsiaalsest kaitsest, ehk siis praktiliselt vabakutseliste haiguskindlustusest. Neid arvutusi on tehtud mitut pidi ja üldiselt me räägime mingist null-koma-null-protsendi lisandumisest… Aga meie riigikogu on taasiseseisvumisest peale eestluse rahakotiga maha hääletanud. (See on loomulikult ainult üks näide.)

Umbes samasugune – kordame – pakazuhha on kõigega. Võtame kulka kirjandustoetused, jagame riigieelarvega – justkui põhiseaduse järgi eestluse hoidmiseks mõeldud riik toetab eestikeelset kirjandust – ehk siis üht oma eksisteerimise peamist alustala ja mõtet – jalustrabava viietuhandikuga riigieelarvest (sic!)

Raha oleks nagu rohkem, aga see kulub… ametnike välismaasõitudele ja võõrkeelse kirjanduse tutvustamise üritustele, kus eesti kirjanik on paremal juhul konferansjee rollis. Ehk siis sellestki vähesest rahast „jagab” – selle sõna kõige halvemas, bolševistlikus tähenduses – kultuuriametnikest troppkond poole endale.

Ja siis imestame, et kõik haritud noored loevad peamiselt inglise keeles.

Nii et vahekokkuvõtteks – ka siin tuleb alustada Augeiase tallide puhastamisest.