Lõputu, lõhestav Brexit

Isegi veel täna on see paras õunte pealt ennustamine, kas Suurbritannia ikka lahkub 30. oktoobril EU-st leppeta või jääb protsess veel mõneks ajaks – kuudest aastateni – venima.

Brexiti puhul peaks meid eestlastena peamiselt huvitama, kas sellest on midagi õppida ja mida see meile kaasa toob. Ja eks see ole ju naljakas ka, á la „häda ajab härja kaevu” – mis sest, et nad valitsesid kunagi poolt maailma ja siiani omavad hinnanguliselt kolmandat tuumapotentsiaali, paremad ajad on minevikku jäänud ja praegune rabelemine kõige pehmemalt öeldes halenaljakas.

Põhja-Iirimaa roll

Tundub, et seni pole vajalikul määral teadvustatud, kuivõrd kogu Brexiti üheks valulikumaks punktiks on Põhja-Iirimaa. Õnnetul Iiri saarel on nii mõnigi analoogia meie ajalooga ja Põhja-Iirimaa võrdlus Ida-Virumaaga pole küll päris täpne, kuid kindlasti mitte ka kohatu.

Inglismaa on Iirimaa üle domineerinud kah hulga sajandeid, viimati liideti kogu saar Suurbritannia krooni külge 1801 ja kogu üle-eelmise sajandi – eriti, kui Iirimaa kaotas pea neljandiku rahvast Suure Näljahäda läbi 1845–1849 (algselt põhjustas selle kartulimädanik, hiljem järgnes katk) – tegelesid inglased selle majandusliku ruineerimise ja rahvastiku ümberasustamisega (ei lubanud näiteks näljahäda ajal toidulaevu randuda). See poliitika kandis Põhja-Iirimaal vilja, sinna jäi inglasi rohkem pidama, ja nii see jäigi Suurbritannia osaks, kui ülejäänud saar sada aastat tagasi (1921) iseseisvus.

Raske öelda, kas iirlased on meist tulisemad, kindlasti aga ei saanud Suurbritannia korraldada päris nii jõhkrat genotsiidi, millega venelased siin metsavendluse maha surusid (mis sest, et siiani käivad kohtuprotsessid ja alles on videosalvestised, kuidas inglise sõdurid naisi ja lapsi tulistasid), igatahes käis seal tõusev-vaibuv tulevahetus kuni 1998. aasta Suure Reede lepinguni, millega saar taas õige mitmes mõttes üheks liideti.

Brexit viib sõjani

Aga siis kuulusid nii Iiri Vabariik kui Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik Euroopa Liitu ja lepingus ei näinud keegi ette, et üks pool 18 aastat hiljem otsad annab.

Kokkuvõtteks – kui piir Põhja-Iirimaa ja ülejäänud saare vahel jääb mõtteliseks, jääb Suurbritannia nii või teisiti määramata ajaks EU-ga seotuks. Kui sinna tuleb piir, hakatakse seda jälle tulistama.

Iiri valitsus on seni olnud suhteliselt vaikne, sest endiselt on laual nn Iiri kaitsemeede; selle olemus sisuliselt ongi, et Põhja-Iirimaa jääb seotuks EU-ga, kummatigi kardetakse Londonis, et see lõhub pikemas perspektiivis seda mainitud Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriiki. Põhja-Iirimaast nad valmis loobuma ei ole ja seega praktiliselt tähendab leppeta Brexit sajandeid väldanud sõja taaspuhkemist.

Jättes korraks kõrvale globaalpoliitika, keskenduksime sellele, mis Briti saartel sündima hakkab. Iirimaa on kahetises positsioonis – Suurbritannia ei ole küll nende kõige suurem väliskaubanduspartner, on viimasel ajal kolmas (2018. a esimene USA 27,8%, teine Belgia 13,2%, kolmas GB 11,4%, kokku EU riigid 55%), kuid ikkagi ülioluline.

Kogu ajalugu vaadates on Iirimaal piisavalt neid, kes kõigest hingest Inglismaale halba soovivad. Raske öelda, on neil psüühiliselt kergem või raskem olla EU-s ilma Suurbritanniata – tuleb aru saada, kuidas nad Ameerika poole vaatavad. USA-s on selline asi nagu „rohelise kaardi loterii” ehk siis võid avalduse kirjutada ja kui veab, saad õiguse immigreeruda.

Aeg-ajalt esitab USA selle kohta numbreid ja kuigi minu teada ei ole tabelit, kus kõik numbrid koos oleksid, saab kaudselt arvutada, et iirlased kirjutavad igal aasta kollektiivselt avalduse USA-sse emigreerumiseks. Nii nagu on oma tõde anekdoodis, et on kaht liiki eestlasi, ühed elavad stressis ja teised Soomes, Rootsis, USA-s ja Kanadas, on seda ka pilas, et on kaht liiki iirlasi, ühed on alkohoolikud ja teised elavad USA-s.

Ükskõik kui väike on haamer, on kõige valusam koht alasi ja haamri vahel. Suurbritannia on ikkagi formaalselt demokraatlik riik, Põhja-Iirimaal toimuvad valimised ja Suurbritanniasse kuulumise pooldajate võimulolemine näitab, et Suurbritannia on osanud saarepoolte vahelist vaenu edukalt elus hoida.

Üldiselt näis Suure Reede leping ikkagi toovat saarele rahu ja leppimist ning sisuliselt sulas saar taas kokku; seal on näiteks teid, mis kümne kilomeetri jooksul neli korda üle piiri käivad. Ükskõik, mis tuleb, keeratakse seal kriginal ajalugu tagasi.

Ajalooline õiglus on üks jõle lits. Kui mitu põlvkonda peavad inimesed kusagil elama, et julgeda seda maad omaks nimetada? Mõned esimesed inglise kolonisaatoritest (või poliitkorrektselt protestandid) näiteks 6–8? Aga iirlased (või poliitkorrektselt katoliiklased) nii 50–100?

Praegu hääletavad Põhja-Iirimaa valijad kohalikku omavalitsusse tegelased, kes on Suurbritanniasse jäämise poolt. Kas see võib muutuda? Ei tea, see sõltub palju sellest, mis Suurbritanniast edasi saab.

Ülejäänud tülid

Aga Suurbritannia teised tükid? Walesist ei ole mõtet rääkida, seda võib selles osas võrrelda võrokatega – aeg-ajalt mögisevad midagi, millest keegi aru ei saa, aga sisuliselt ei lenda seal iseseisvumismõte rohkem kui pingviinitopis.

Huvitavaks võib minna aga näiteks Šotimaaga. Suurbritannia ülemkohus muide otsustas, et Brexitit ei pea Šoti parlament heaks kiitma. Šotimaal on päris palju neid, kes leiavad, et aitab inglastest ja kui nüüd inglased Brexiti järel kõhuli käivad (rõhutaksin, et pole minu asi seda soovida või ennustada), võivad nad ühel päeval avastada, et šotlased neile tagasi teevad – kergitavad kaabut ja paluvad end EU-sse võtta. Seda enam, et Brexit ei ole siiani täitnud ühtki sellele pandud lootust ja pole ette näha, et täidaks.