On asju, mis tunduvad ilmselged. Ent on inimesi, kes ei saa ilmselgetest asjadest aru isegi siis, kui need puust ette teha ja punaseks värvida – nagu vanarahvas teab rääkida.

Või ei taha saada. See, mis refi rottide juhtimisel toimub, on eesti kultuuri süstemaatiline hävitamine. Kirjanduse puhul mitte ainult ei tehtud asi puust ja punaseks, vaid lajatati veel vastu pead ka, et viimastelegi selge oleks – niigi närune laenuhüvitis vähenes 57%. See on praktikas lihtne ja labane kultuuri surnuksnäljutamine.

Muidugi on võimalik, et refi valijad saavad sellest aru ega hooli; võib-olla kiidavad salaja heaks, söandamata veel kõva häälega välja öelda, et pistke oma maakeelne kultuur teate küll kuhu…

Aga igatahes on poliitikas nagu paljudel muudel elualadel nii, et ärge vaadake, mida nad räägivad-kirjutavad-lubavad, vaadake, mida nad teevad. Refi tegudest paistab vastuvaidlematult välja eestluse järjekindel vaenamine. Söandab keegi vastu vaielda?

Ükskõik mida me vaatleme, olgu tegu kulka rahastuse või näiteks kirjanikepalkadega – midagi justkui oleks, aga kaugel allpool minimaalse piisavuse taset.

Lubatagu üle korrata – omakeelne kultuur on luksus. Seda on kallis üleval pidada, sest on valdkondi, kus kultuur on üks tükk, mis maksab täpselt sama palju Eestile ja Hiinale – mis tähendab, et eestlasele maksab see tuhat korda rohkem. Kes aru ei saanud, kordan: tuhat korda – seal, kus hiinlane panustab euro, tuleb meil välja käia tuhat.

Ja see saab olla ainult meie valik – meie, eestlaste ühine valik –, kas me tahame omakeelset kultuuri või mitte. Ja see valik, rõhutan, ei tohiks olla silmakirjalik – et taome vastu rindu ja laulame koos, aga teisest otsast laseme alarahastuses hävida vundamendi, millele kultuur toetub. Taas lubatagu korrata, et täiesti selge oleks – kui sa ütled, et tahad elada eestikeelses Eestis ja valid refi, siis oled sa kas silmakirjalik või liiga loll, et elementaarsetest asjadest aru saada.

Maailmas loetakse – erinevad allikad erinevad siin pisut – ca 6000–7000 keelt. Igal aastal sureb neist mõnikümmend välja. Umbes 3000 neist tõenäoliselt ei näe sajandilõppu mujalt kui arhiveerituna muuseumiriiulilt.

Keelel ja kultuuril, nagu öeldud, on teatud tunnused, ilma milleta need – ütleme otse – ei ole täisväärtuslikud. Siin on väga palju seoseid, mõned elementaarsed näiteks sellised, et omakeelne haridus – alustades kõrgharidusest – hakkab paratamatult alla käima, kui keeles ei saa väljendada suuremat osa tänapäeva teaduslik-tehnilises tsivilisatsioonis vajalikku.

Mehhaaniline sõnaloome ei aita – peab olema selles keeles suhtlev haritlaste kiht. Ja see ei taha püsida ilma omakeelse kirjanduseta. Viimane hakkab hääbuma, vajudes vaikselt amatöörluse ja profaanluse sohu, kui seda on võimalik teha ainult hobi korras.

Väikekeelne kultuur vabal turul on võimatu. Siin ei ole isegi midagi tõestada, see ei toimi mitte kusagil maailmas mitte mingitel tingimustel. Ei ole kunagi toiminud; ka prantslased, sakslased ja jaapanlased toetavad omakeelset kultuuri (ja sealjuures hulga suuremate summadega kui meie)!

Siin ei ole tegelikult midagi halada – eriti minul kui kirjanikul. Muidugi ma ei ela kirjutamisest! Ma  saan kirjutatu eest väga närust tasu, umbes kümme korda vähem, kui näiteks soome keeles kirjutajad siit natuke põhja pool. Võimalik, et ma kirjutaks paremini, kui ma ei pühendaks sellele ainult seda aega, mis liigagi paljudel kulub reklaamide vaatamisele (mille vahele näidatakse pallitagumist või latiinovesistamist…)

Aga lõpetagem siis see alatu silmakirjalikkus! Kui sa räägid kõigile, et armastad oma koera, aga see on nälga lõppemas, kutsutakse loomakaitse – isegi vaatamata sellele, et loll koer, kes ei saa aru, mis toimub, endiselt peremehe juurde eelistaks jääda. Hävinud ja hävivate riikide ja rahvaste jaoks on paremal juhul riiul ajaloomuuseumis.

Lõpetagem see silmakirjalikkus – kui me ei taha ega suuda Eesti riiki pidada, siis öelgem see välja. Praegu toimuvast skisofreenilisest teesklusest ei saa miski hullem olla. Jah, natuke paneb kultuur rasketele aegadele vastu… aga isegi 90-ndatel toetati proportsionaalselt rohkem! Millal näiteks sai Kirjanike Liit Käsmu loomemaja? Kas suudab keegi isegi ette kujutada, et praeguse valitsuse ja suhtumise juures sellises mahus kultuuri panustataks?

Pidev elamine patoloogilistes võltskujutelmades ei saa hästi lõppeda; ei ole veel mitte kunagi lõppenud. Me kas hoiame omakeelset kultuuri elus sellesse piisavalt investeerides, või parem siis juba kiire lõpp kui see lõputu valelik vindumine!

Praegu on Eesti tasapisi minemas ingliskeelseks, kuigi mingi osa seltskonda kisub vene keele poole. Aktsepteerigem siis tõsiasju – ega kolgastes ei kao eesti keel kuhugi veel ilmselt sajandeid, kuid kes tahab vähegi tänapäevases maailmas osaleda, siis see elu toimub inglise keeles. Seega siis peaksime rääkima hoopis eestikeelse koolihariduse kontekstis võimalusest juba põhikoolis inglise keelele üle minna.

Lugedes eelnevat üle – siin ei ole tegelikult kübetki irooniat. Ega „kirjanduslikke liialdusi”. See on tänase eesti kultuuri seis tänases Eestis ja pigem vastupidi – ilma tühja sõnamulinata.

Ega muud lisada polegi – suurem enamik neist, kes seda artiklit üldse loevad, hääletaksid muidugi püsimise poolt, aga need teised…

Seega üldisemal tasemel – otsus püsima jääda on teinekord tõesti rahva enda otsus; sõltumata sellest, suudavad nad ise sellest niimoodi aru saada või mitte.