Enne iga tulevikuennustamist on kasulik läbi lugeda hulk teisi ennustusi; kui mitte muud, siis vabastab see pingest, sest ka aasta peale tehtud ennustuste täppiminek on tihti nii fifty-fifty, ehk poole ligi. Kummatigi on hulk protsesse, mille tulemina on inimkonna ees küll teatud hulk valikuid, kuid valikute – eriti halbade valikute – tulemusena realiseeruvad loogiliselt järgnevad stsenaariumid peaaegu sama kindlalt kui aastaajad.

Üks sellistest põhimõttelistest teguritest on energiakasutus. Ei ole liialdus öelda, et kogu tööstusrevolutsioon seisab fossiilsel kütusel. Hinnanguid on erinevaid, kuid laias laastus jätkub meil praeguse tempo juures nii 30–60 aastaks seda, mida Maa kogus miljonite aastatega.

Ilma igasuguse kahtluseta niimoodi edasi ei saa. (St valik tõsiasju eirata viib inimkonna hävinguni tõesti umbes sama kindlalt kui õhtuti päike loojub.) Kogu küsimus on selles, mida me teeme pärast naftaajastu lõppu.

Valik ökotobukesi kuulata ja raisata ressursse päikese ja tuule rämpsenergia arendamiseks tähendab tänases mõistes tsivilisatsiooni lõppu umbes niisama kindlalt. Kasutan siin neid termineid selguse huvides – energiasüsteemi mõistes on ebakindlad allikad rämpsallikad. Rämpsenergiaga on väga vähe peale hakata, reaalselt kõlbab see vaid millegi soojendamiseks. Kui rämpsenergia osakaal energiavõrgus hakkab jõudma ligikaudu 12-15%-ni, algavad probleemid. Nagu viimati USA-s. Energiakompaniid ennustasid seda juba aastate eest ja täpselt nii läkski.

Vesinikuenergia on juba oma olemuselt puhas pettus. Alates sellest, et perpetuum mobilet ei ole seni leiutatud ja seega vesinikuenergia allikat ei ole olemas. Vesiniku tootmine on vaid rämpsenergia akudest odavam säilitamisvõimalus. Kasuteguriga nii 10%. Ehk kui rämpsenergia oleks ka 3 korda vähem keskkonda koormav kui fossiilse kütuse kasutamine, oleks selle kasutamine läbi vesinikenergia ikkagi 3 korda saastavam.

Bioenergia meid edasi ei aita. Isegi Eestis tuleks ainult sellega läbiajamiseks kõigepealt kuidagi ca kolmandik elanikkonnast likvideerida (ja siis kasutada ära kõik, mis looduses peale kasvab). Kokkuvõtlikult, ajaraiskamine ja keskkonna täiendav saastamine igasuguste asendustegevustega toob vältimatult lähemale aega, mil hukkub 90–99,9% inimkonnast. Ja see juhtub veel sel sajandil. Sama vältimatult kui mainitud aastaaegade vaheldumine või päikeseloojang.

Ainus võimalus püsima jääda on tuumaenergia. Niisama lihtne see ongi. Kas me õpime seda talutavalt ohutult kasutama või meie lastest ja lastelastest need üksikud, kes kuidagi ellu on suutnud jääda, kiruvad meid kui pooletoobiseid idioote, kes umbselt rõlge tölplusega tehnikaajaloo prügikastist välja otsitud tuulikutega lolli mängisid, selle asemel et vähegi aju kasutada.

Ma olen selle üle läbi aastakümnete palju mõtisklenud ja ma ei näe mingit põhjust seda kuidagi leebemalt väljendada – püüda kaaskodanikke kuidagi viisakalt ja suunavalt päästa nende läbitungimatu juhmuse letaalsete tagajärgede käest. Kui ellujäämine on oluline, on ainus tee tuumaenergeetika. Kui ei ole oluline… noh, siis pole mingit mõtet edasi rääkida.

Teisalt, roheline mõtteviis iseenesest ei ole halb. Kasutan ja soovitan teistelgi kasutada mõistet ’ökotobukesed’ terminina selles võtmes, et näiteks prügi sorteerimine on küll tore põhimõte, aga pikemas perspektiivis pateetiliselt mõttetu asendustegevus. Tegelikult ka lühemas perspektiivis, sest näiteks mis kasu on kõigi Balti mere äärsete riikide pingutustest, kui 90% Balti mere saastest tuleb Venemaalt? Ainus tegelikult ka Balti merd aitav tegevus oleks panna kokku piisav tuumapotentsiaal, et Venemaa korrale kutsuda.

Mis kasu on mingite elektriautodega jaburdamisest või säästupirnidega jamamisest, kui Hiinas tuleb iga viie aastaga juurde USA saaste jagu söejaamu ja plaanide järgi kavatsevad nad niimoodi vähemalt sajandi keskpaigani jätkata? Jällegi on vastus, et neid annaks korrale kutsuda ainult tuumarelvaähvardusel… Ehk siis kõik need Kyoto protokollid ja muud – siiralt! – põhimõtteliselt hästi mõeldud algatused on täiesti mõttetud, kui teises nurgas paar mölakat seda hullemini sittavad.

Jällegi, võib-olla ei ole kohane nii teravaid väljendeid kasutada. Elame ju nii pehmel ja leebel ja viisakal ajastul, eks ole… Aga see ajastu saab veel suurema hulga seda siin lugevate inimeste eluajal otsa. Vältimatult.

Meie, eestlaste, jaoks olukord veel eriti terav ka sellepärast, et elame klimaatilises mõttes elamiskõlbmatul ääremaal. Siin ei tasu peaaegu midagi kasvatada ja eluruumide kütmiseks kulub paratamatult suurusjärkudega mõõdetavalt rohkem energiat kui kusagil Vahemere ääres.

Jah, muidugi saab ja peabki siin palju ära tegema hoonete soojapidavuse parandamise ja muu taolisega; jah, eramaja võib põhimõtteliselt tõesti toota päikesest ja tuulest niipalju energiat, et jätkub suurtes paakides vee soojendamiseks ja akude laadimiseks (mis arvutit ja külmkappi töös hoiavad).

Aga tuleb mõista, et selline maja saab olemas olla ainult sellepärast, et kusagil on tehased, mis nõuavad eramaja mõõtkavast kujuteldamatult suuremates koguses elektrit; ja sealjuures garanteeritud, katkematut toidet; ja tegelikult on kusagil kaevandused ja transport ja ka haiglad ja koolid, mis ei saa kuidagi toimida ainult rämpsenergial.

Ja see maja ei saa kaua kesta ilma mainitud moodsa tööstustsivilisatsioonita. See ei ole tegelikult üldse naljakas, vaid lihtne ja karm tõde: kui mingil põhjusel peatub kogu fossiilsel kütusel baseeruv energiatootmine, siis hirmsa hädaga viime kõik elamud puuküttele; ja siis saavad nii kümnekonna aastaga ka Eestis metsad otsa ja selle aja peale on olukord niikaugel, et kütame näiteks laipadega – neid on palju ja kuivatatuna põlevad päris hästi…

Veelkord, siin ei ole midagi naljakat – kui keegi räägib, et fossiilsest kütusest tuleb loobuda ja tuumaenergiat me kasutusele ei võta, siis tuleb temalt küsida, kuidas ta kavatseb likvideerida üheksa kümnendikku inimkonnast? Teine tuleneb esimesest paratamatult.

Seega ennustus tulevikuks on lihtne: kui arenenud maades moodustab tuumaenergia sajandi keskpaigaks ca poole, on meil millestki rääkida. Kui püsib tänasel tasemel või isegi väheneb, hukkub tsivilisatsioon tänases mõttes enne sajandi lõppu. Kõigi vahevariantide puhul on tulevikku neil, kes käivad üle tuumaenergeetikast, teised saavad ajalooks.

Nii et kumma poole me valime?