Kuhu lähed, Gröönimaa?

USA pakub Taanile Gröönimaa eest raha ainult viisakusest. Ja see pole esimene kord (huvi tunti ka ülemöödunud sajandil ja viimati pakuti 1946. a 100 miljonit dollarit). Nad askeldavad seal täiesti vabalt, kaevasid sinna omal ajal isegi tuumarakettide šahte, millest Taani sai teada põlvkond hiljem, 90-ndatel.

Jah, taanlastel on õigus, ajad on teised... On ikka tolad küll – võtku see raha, muidu ühel päeval gröönimaalased hääletavad ja kergitavad niisama kaabut. Huvitav, kas taanlastele sel päeval meenuvad mingid seadused, mille järgi Gröönimaa ei tohi eralduda? Täiesti põnev oleks teada, mis noodis virin siis lahti läheb.

Vaadake, pealispinnal on maailma kombed muutunud, sügavamal sisimas on kõik samaks jäänud. Külmad ja viljatud saared Põhja-Jäämeres ei oma mingit majanduslikku tähtsust ja kedagi ei huvita globaalpoliitikas inimesed, kes seal elavad. Tõsiselt, gröönimaalasi ei ole Taanigi rahvast protsentigi, USA saaks saare omaks kuulutades juurde ühe kuuetuhandiku kodanikke – mitte ükski süsteem isegi ei märkaks seda (neid on 56 000). Ja vaadake korraks kaardile, kuhu Gröönimaa ikkagi kulub? Euroopasse?

Taani alt triivib see niikuinii vaikselt minema. Jah, ajad on teised – sajandeid oli see asumaa, millel polnud mingeid õigusi. Alles 1953. aastal kuulutati see maakonnaks (amt) ja elanikud inimesteks (st kodanikeks). Kuigi Taani on EU liige, Gröönimaa seda sisuliselt ei ole. 1979. a otsustasid nad peamiselt kalastust puudutava tõttu majandusliidust välja jääda ja seda otsust, liikudes suurema autonoomsuse poole, on nad kinnitanud 2008. a referendumil.

Ühelt poolt peaks eriti just eestlastel meie ajaloolise kogemuse järgi seisukoht raudne ja selge olema – Gröönimaa kuulub sealsetele elanikele. Kes nad on? Ca 8/9 eskimod (selle ca 88–89% hulka loetakse rõõmsalt ka kõik segaverelised) ja ülejäänud taanlased. Ah jaa, nad ise peavad nimetust „eskimo“ halvustavaks ja tahavad, et neid inuitideks nimetataks. Hm, võib ju ilkuda, et ühesõnaga tšuktšid, kes häbenevad tšuktšid olla; oluline on see vaid sedavõrd, et sisuliselt kuulub enamik neist sellesse rahvasse, kes elab Põhja-Jäämere ümber nii Venemaal kui Kanadas.

Teiselt poolt aga on nende iseseisvusega see sant lugu, et 2009. a sõlmitud leping (mainitud 2008. a rahvahääletuse alusel) küll jätab Taanile vastutuse nende välispoliitika ja kaitse eest, kuid praktikas tasub meelde tuletada II maailmasõda, kui USA Gröönimaa ja Islandi okupeeris ja siis hakkas mõtlema, kas oleks viisakas kellelegi selle kohta postkaart saata. Mainida tasub veel, et kuigi gröönimaalased on formaalselt EU kodanikud, käsitletakse rahvusvahelises õiguses neid juba eraldi subjektina ja Gröönimaa praegust staatust millegi laialdase autonoomia ja täieliku iseseisvuse vahepealsena. Taani muide ei oma enam kontrolli nende loodusressursside üle (nagu oli eelmises, 1979. a sõlmitud lepingus).

Milleks üldse on teemaks mingi hiiglaslik jääkuubik, mille servas elab umbes Pärnu jagu inimesi? Kindlasti pole tõde nii lihtne, et Donald Trump tahab teha elu tehingu ja olla ühes reas Andrew Johnsoniga, kes ostis venelastelt Alaska, ja Thomas Jeffersoniga, kes ostis prantslastelt Louisiana. Omal ajal olid Gröönimaal ja Islandil viikingite asundused; need surid välja arvatavasti 14. sajandil väikese jääaja tõttu. Kliima soojeneb veel paar sajandit, Arktika muutub ligipääsetavamaks ja USA tahab paremat ligipääsu järjest laevatatavamale Põhja-Jäämerele, et võidelda venelaste ja hiinlaste domineerimisplaanide vastu.

Gröönimaal on hiiglaslik USA sõjaväebaas ja hunnik eelhoiatussüsteeme. Ja vastavalt 1953. a lepingule Taaniga ei maksa nad renti. Ühelt poolt tahaksid saareelanikud USA sealpesitsemise eest midagi saada, teiselt poolt aga oskasid nad asja mõne aasta eest kuninglikult lõhki ajada – tahtsid baasi hoolduslepingu eest nii palju, et USA lõpetas (sisuliselt 60 a kehtinud) lepingu ja andis selle oma kompaniidele. Lepingu kaotus, 89 miljonit dollarit aastas, on saare majandusele valus löök.

Ja lisaks... no olgem realistid! Mingi paari depressiivse väikelinna jagu tšuktše üritab poole Euroopa suurusele lahmakale katust teha. Tõsiselt ka – nad ei suuda seda hallata; seda lagedat jääd on seal rohkem kui 350 ruutkilomeetrit inimese kohta, rinnalapsed kaasa arvatud! Nad on võimelised seal ainult natuke troppi mängima. Seal ei ole teid, seal ei ole lennuvälju... Taani kulutab igal aastal nende toetuseks 700 miljonit dollarit (kui kõik numbrid juba on dollarites; 5 miljardit Taani krooni...) Mida gröönimaalased tahavad? Lugege intervjuusid – end kallimalt müüa.

Aga palju Gröönimaa siis maksaks? Mis seal üldse on? Rauamaaki on; aga kaevandamisplaanid on jäänud selle taha, et ei tasu. Sama kehtib sisuliselt kõige muu, nii muldmetallide kui nafta kohta – ühelt poolt see justkui õigustaks Financial Timesis poolnaljatamisi välja käidud hinda 1,1 triljonit dollarit. Teiselt poolt aga tuleb ikkagi ju tunnistada, et ilma USA-ta ei hakka seal keegi tegutsema ja strateegilises mõttes on nad seal niikuinii kohal ega kavatse kuhugi liikuda.

Ja vat siin on see häda, miks üldse võiks vaja minna Euroopa Ühendriike – Taani Gröönimaa omanikuna on naljanumber. Neile on see ainult karm lüps riigieelarvele ja arvestades, et Gröönimaa on niigi minema triivimas, näib nende tegevuse ainus loogika olevat hinna üleskruvimine. Euroopa suudaks Gröönimaaga midagi peale hakata. Praegu jääb vaid nukralt selle kaugenemist jälgida.