Lugu on kirjutatud Estcon 2015 kirjutamistoas ca 20 minutiga

Ma suutsin päästa oma kehadest ainult kolm. Need kõik olid pealegi meessoost.

Ei, ärge mõelge selles suunas edasi, sest situatsioon ei soosinud mingeid muid aktiviteete peale toore ellujäämise.

Ma tegin hädamaandumise planeedile, mille pind koosneb suuremas osas laavast. On heledamad kohad, kus see lompides isegi lainetab atomaarsete algelementide puhangutes (nendel temperatuuridel lagunevad isegi hapnik ja lämmastik aatomiteks), ja tumedamad, mille peal saab hea tahtmise korral ka seista. See, mis laevast järele jäi, seisab kolmes tükis ühel tumedamal; tänu sellele olen siin seda lugu kirjutamas.

Need tükid asuvad üksteisest rohkem kui kilomeetri kaugusel ja kui te vähegi mu liigi olemusega kursis olete, siis juba saja meetri peal katkeb side kehade vahel. Ma pole enam üks läbi sadade silmade nägev tark olevus, vaid hunnik tavalisi. Silmi oli järel, nagu öeldud, kuus, ja isegi kõik koos ei hiilanud ma erilise geniaalsusega.

Seda enam üksikuna.

Vaadake, asi oli selles, et ühes laeva tükis töötas jahutus. Ilma selleta sellel planeedil kaua vastu ei peaks. Teises töötas reaktor. See võis minna väga kuumaks, sellest polnud lugu, aga ilma seal laetud patareideta ei töötanud jahutus. Kolmandas oli avariimajakas. Ilma selleta saanuks läbi, aga siis ei leitaks mind iial. Tollesse jahedasse ruumi mahtus mind kaks korraga.

Ja et kõigele kroon pähe panna, oli mul kamba peale üks paar korralikke reaktiivsaapaid. Ilma nendeta lõppeks retk tükkide vahel praetud jalgadega.

Kas te saate mu olukorra absurdsusest aru? Tegelikult oleks mõistlik olnud üks osa veel ohverdada. Aga milline? Ohverdamine on igas mõttes väga piinarikas, sisuliselt enesetapp, kui teadvused on ühenduses. Üht osa eemale saata oleks saanud ainult saabastes, mida oli see ainus paar.

Iga osa minust iseseisvus patareide järel käies või majakat laadides. Iga osa minust mõtles, et lülitaks jahutuse välja... Aga seda ei saanud ma teha, sest lähenedes ülejäänud kahele osale sulandusid teadvused jälle ja ainus, mis jäi, oli häbi.

Ma viibisin sellel planeedil kokku terve aasta. Terve aasta ennast osade kaupa reetes ja tappa püüdes ja selle üle häbi tundes. Iga paari tunni tagant tuli järgmine osa jahtuma panna ja vaadata saabastega eemalduvale osale järele, mõeldes, et kurat, kui ma tulen seekord millegi sellise peale, mis mul kahe silma vahele jäänud, on mul ots...

Noh, üks tükk üksi on õnneks üsna juhm...

Aga te saate ju aru, miks ma siin psühhiaatriahaiglas end sajajalgseks kokku lasin õmmelda ja kunagi saapaid ei kanna?