Sotsid leidsid nädalavahetusel, et eraelu üle otsustamine ei ole vabale ühiskonnale kohane. Et rahval „pole kohane” põhiseaduse üle otsustada. Et see lõhestab.

Mis on eriti irooniline erakonna puhul, mille algne, kandev idee on klassivõitlus, ehk ühiskonna lõhestamine enda huvides.

Mullegi meeldib vabadus. Teatud piirini – sest sealt edasi algab anarhia ja ainult teismeliste pateetilistes ulmades tähendab see piiramatut seksi. Praktikas tähendab see häda, kannatusi ja viletsust, mille keskel jäävad ellu need, kes kõige kiiremini relva haaravad ja päästikule vajutavad.

Ühiskondlik korraldus, mis tänapäeval algab üldiselt konstitutsiooniga ja jätkub seaduses, on demokraatias suuremal-vähemal määral üldiselt tunnustatud kokkulepe – ja mitte üksikisiku kiusamise vahend. Kindlasti ei meeldi see kõigile, ent küsime niimoodi – milleks üldse on olemas perekonda puudutavad seadused?

Alustame jällegi algusest – on kahte liiki ühiskondi: jätkusuutlikud ja jätkusuutmatud. Elusad – need, kellel on tulevikku; ja surnud – mis saavad ajaloo uurimisobjektiks, kui lõpetavad tõmblemise. Perekonna kui elamise viisi reglementeerimine – ühiskonna tungimine eraellu – läbi kogu inimkonna ajaloo ei tähenda mitte seda, et inimesed on olnud primitiivselt „ebakohased”, vaid et teistsugustest korraldustest on väga ruttu saanud ajaloo uurimisobjekt.

Võimalik, et abielu defineerimine mehe ja naise liiduna on oma aja ära elanud. Võimalik, et me vajame mingit uut ühiskondlikku korraldust. Võimalik, et me lihtsalt ei ole veel valmis tulevikuks, mis tegelikult juba on ka siin Eestis kohal – kus kaks pedet lihtsalt ostavad endale lapsed.

Mulle on alati meeldinud see mõttekild: On kahesuguseid inimesi. Ühed oskavad ekstrapoleerida.

(Jah, isegi üliõpilased, kes peaksid ju olema kõige targemad ja kiirema mõtlemisega, kipuvad teinekord küsima: „Ja teised?”) Kuhugi teel olles on alati kasulik teinekord tõsta pilk kinganinadelt ja uurida horisonti – kuhu me teel oleme?

Mõtleme korraks, ilma emotsioonideta läbi, mida ikkagi tähendab soo kaotamine perekonna kui sellise mõistest? Ei rohkemat ega vähemat, kui selle raamistiku lõplikku lammutamist, mis idee järgi annab sigimisvõimelistele paaridele staatuse koos kõige kaasaskäivaga, et ühiskond jätkuks.

Võimalik, et oleme juba ajastus, kus seda ei ole enam vaja – kus emakarent ja inimkaubandus on või jõuavad kohe tasemele, kus pigem muutub piiravaks järelkasvu „tootmise” eri faaside – bioloogiline võimekus lapsi saada pluss majanduslik raamistik nende üleskasvatamiseks – sidumine?

Miks ka mitte. Siin tekib kolm küsimust: esiteks – kas me tahame sellises ühiskonnas elada? Hüpates üle vahepealsetest deduktsioonidest – jah, rahval on õigus öelda, millises ühiskonnas me elada tahame!

Mis aga viib kohe teise, tähtsama küsimuseni – kas see on jätkusuutlik? Sest esimese küsimuse vastus võib ju tähendada, et oleme põikpäised mammutid, kes arenemisvõimetusest väljasuremise valivad.

Rahvaarv arenenud riikides langeb. Selle kompenseerimise katsed sisserännuga (ilma sellele järgneva tõhusa integreerimiseta) tähendavad pikemas perspektiivis algse koosluse hääbumist ja kadumist, ehk ikkagi elujõuetust. Järelikult, kui me tahame mitte välja surra, tuleb midagi ette võtta.

Kas emakarendi ja inimkaubanduse legaliseerimine ja soosimine lahendavad probleemi? Lubatagu kahelda, sest seni ei ole mitte üks laps sündinud „alternatiivsest suhtest”, nii et sisuliselt parasiteerib kogu see „uus ilmakord” seni ainsal teadaoleval paljunemismeetodil.

Tõsiselt ka – juba IV–V klassi matemaatika omandanud varateismelised suudavad mõista, et rahvastiku juurdekasvu mõttes saab sedalaadi peremängimine olla ainult suhteliselt tähtsusetu niššivärk. Kuni lapsed ei tule konveierilt – aga selleks ajaks oleme kardetavasti ammu enne välja surnud.

Kolmas küsimus on kõige olulisem. Tegelikult kõige põhimõttelisem – ja just selles kaugemas vaates.

Miks fetišeerivad „eraelu puutumatuse” eest võitlejad numbrit kaks?

Miks on see number parem kui mistahes muu?

Mis õigusega sekkub ühiskond inimeste eraellu, kirjutades neile ette, et abielu peab just kahe inimese vaheline liit olema? Kust see tuleb? Traditsioonid? Aga see peaks ju olema korralikule liberaalile punase rätiku näitamine…

Lugupeetud daamid ja härrad…

Oi vabandust – lugupeetud seltsimehed!

Olge ometi järjekindlad!

Ärme sekku inimeste eraellu, vaba ühiskonna asi pole, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Lõpetagem poolikud lahendused, saagem üle sajandite taagast ja patriarhaalsest, šovinistlikust kahe inimese suhte kummardamisest. Mitu sugu on? Kaks on ju vale vastus, eks ole…

Õige abielu definitsioon peaks kõlama, et see on suvalise arvu inimeste liit. Ei toimu mingit diskrimineerimist ei soo, vanuse, rahvuse, rassi ega kehatemperatuuri põhjal.

Sisuliselt tuleks muuta Perekonnaseaduse 1. peatüki esimesed 5 paragrahvi: §1 Abielu sõlmitakse mistahes hulga inimeste vahel; puuduvad vanusepiirangud; puuduvad teovõimelisusepiirangud. §2 ja §3 Veresugulaste abiellumise keelud tühistada. §4 Mis tähendab ei või korraga mitmes abielus olla? Tühistada. §5 On samuti mõttetu – pole enam asjaolusid, mis takistaksid ametnikul sellise abielu kinnitamist.

Ja nii edasi.

Kui me selle ära teeksime, siis oleks Eestil koht järgmiste aastatuhandete ajalooõpikutes garanteeritud. Mõelge – me tegime midagi ära, me oleme kõige innovatiivsemad ja vabamad…

Kas see aitab meil püsima jääda? Kindlasti mitte, ilmselt sureme hulga kiiremini välja.

Aga – nagu alati – küsimus on ju prioriteetides…