Kui looduskaitse muutub kiusuks

Loodust on vaja kaitsta. Aga midagi on väga valesti läinud, kui inimesi tuleb hakata kaitsma looduskaitsjate eest. Võtame või selle õnnetu hõberemmelga, millest paar kuud tagasi keegi midagi ei teadnud. Selle ümber toimunud häbiväärne jant rikkus ilmselt pikaks ajaks Eesti üldsuse silmis nii roheliste kui ka kodanikualgatuste maine.

Puutumatut loodust ei ole

Loodust on vaja kaitsta küünilise kasuahnuse eest – et piiratud grupi äriliste huvide nimel ei solgitaks tuhandete ja miljonite, tervete rahvaste ja terve inimkonna elukeskkonda. Kummatigi on puutumatu loodus mõttetu mõiste, ja mitte ainult sellepärast, et Maal pole nurka, kuhu inimtekkeline saaste ei jõuaks.

Kas loodus peab olema inimesest puutumatu? Kuhu me tahaksime siis ajastute kella tagasi keerata? Enne inimese tekkimist miljoni aasta eest? Või enne viimast jääaega, kui tuld kasutavad inimesed põhjustasid karjas küttides tohutu väljasuremislaine? Või ütleme teisiti – Eestis on võrredes lõunapoolsema Euroopaga looduse seisukord hea, ja mitte sellepärast, et näiteks okupatsioonivõim poleks sõjatööstust, kaevandusi ja muud arendades proovinud vastupidist saavutada. Meil on puutumatut loodust nii palju peamiselt sellepärast, et Eesti on hõredasti asustatud ja seega tuleks neilt, kes tahaksid tööstustsivilisatsiooni ära keelata, esiteks küsida, kuidas nad kavatsevad likvideerida suurema osa inimkonnast.

Tahame elada elujõulise ja esteetilist naudingut pakkuva looduse keskel. Tahame seda enda huvides nii kasutada, et see kestaks läbi aegade. Meil – inimkonnal – pole see alati õnnestunud, ning täna ja tulevikus tuleb võidelda rumaluse, ahnuse ja paraku ka sihipärase pahatahtliku lagastamise vastu.

Ja selles kontekstis on ühiskonna kaitsemehhanismide hektiline, pidetu, tähelepanu otsiv väärkasutus rõlgelt inimvaenulik. Eestis kestab juba terve generatsiooni demokraatia. Vaevalt et eriti paljud on rahul sellega, kuidas Keskerakond Tallinna valitseb, kuid antud juhul ikkagi püütakse linna paremaks teha.

Võime mitte rahul olla, et elus paremini hakkama saavad inimesed elavad äärelinnas ja nende töökohad on kesklinnas. Lubatagu meelde tuletada, et sellele otsib terve planeet juba sajandeid lahendust, nii et teatud mõttes tuleb seda võtta kui paratamatust. Selline rahvas kulutab oma kallist eluaega ummikus istudes. Aega, millest nad vähemalt osa rakendaksid tegevustele, mis meie kõigi elu paremaks teeksid. Detailide üle võib viriseda, aga lõpuks tehakse midagi, mis nende elu kergemaks teeb. Ja siis ilmub kusagilt välja kamp saastakotte, kes ronivad suvalise puu otsa ja hakkavad seda – kordan: tegelikult sadade tuhandete eestlaste elu paremaks tegevat – tegevust torpedeerima.

Mille nimel? Mida tegelikult sümboliseerib trall ehitusele ette jääva puu kaitsmisel? Puud elavad ja surevad; igal kevadel põlde kündes, igal suvel heina tehes, isegi iga kord muru niites tehakse seal tärkavatele puudele „aborti”.

Mitme projekti jagu tsirkust

Mis sellest halvemaks läks, et see puu maha võeti? Noh, vast mõni inimene märkab, et vaade muutus. Aga kui see oleks sinna jäänud, oleks, nagu öeldud, sadadel tuhandetel halvem. Mis toimub nende peas, kes nii tühistel ajenditel saastavad nii tolle puu ümbrust kui kogu avalikku ruumi – seda viimast sõnavahuga, mille seos antud puu ja tegelikkusega on pehmelt öeldes küsitav?

Ja vähe sellest! Kohe haagib end taha Eesti pidurkond. Olen juba kirjutanud, et meil pole kodanikuühiskonda, on pidurkond – sest n-ö võimustruktuurideväline avalik arvamus suudab pakkuda nii kahetsusväärselt vähe positiivset. See on tuimalt, tölbilt ja ennasthävitavalt kõige vastu.

Mida ühist on looduse kaitsmisega nn rohelisel mõtteviisil, mille toetajad on peamiselt linnas elavad keskealised naised? Niisamuti kui mahetoodangus on ainult kilepakend tõeliselt roheline, taandub piirangutest lähtuv loodushoid lõpuks vaid tegelikult looduses toimetava inimese kiusamiseks. Ajakirjanduses on juba tõmmatud paralleele ludiitlusega ja nimetatud seda – ja laiemalt pidurkonna tegevusi – asendustegevuseks. On välja toodud ka kahju, mida puukallistajad tegid keskkonnakaitsele.

Oleme jõudnud niikaugele, et kui läheb Reidi tee ehituseks, võime kindlad olla, et sealgi leitakse mõni puu, mille ümber tekib uriinist lehkav laager ja puukese ümber seisavad õndsate nägudega tegelased, kelle moesuund on „kodutu”. Ja nii igal pool, olgu tegemist Rail Balticu, Haapsalu raudtee, Lasnamäe trammi, Helsingi tunneli või ükskõik mille edasiviiva ja kasulikuga.

Ja veel hullem – tavainimene vaatab seda asja võõristusega ja nagu hundi hüüdmine, ei toimi avalikkuse tähelepanu juhtimine seal, kus seda tõesti vaja oleks. Paistab, et riiki armastavate arukate kodanike kasvatamiseks läheb ikka õige mitu põlvkonda.