Lapsepõlv on alati ilus aeg ja kui nii võtta, siis praeguste 40–70ste lapsepõlv ei olnud tõesti kõige hullem. Sõjas või Siberis hukkunud sugulasi ise ei tundnud ning ega laps oska tajuda igapäevase venestamise painet.
Eriti hea oli neil, kel veel tutvusi kah. Õigel poolel olles võis naerda koos asja korraldava parteilasega, et viinerid on ju täpselt võrdselt jagatud – keskkomitee puhvet saab sama palju kui Tallinna linn.
Alati on neid, kellele on massimõrvad, Gulag ja NKVD naljakas ja nostalgiline. Ja väga raske on väidelda Hendrikute ja Jukudega, kel näib puuduvat see osa ajust, kus inimestel on valu, lein ja häbi. Kuidas sa seletad kutsikale, et vaibale ei lasta? Meil peaks olema mingi programm, mille kaudu Jukud ja Hendrikud mõneks ajaks Põhja-Koreasse koolitusele saata.
Okupatsiooniaega ei tohi unustada – aga selleks, et see enam kunagi ei korduks. Valu ja leina tuleb endas kanda mitte ainult enda ja oma lähedaste pärast, vaid terve rahva, tegelikult terve maailmajao kaotatud poolsajandi pärast, mil tuli elada vales, olles sunnitud tegema kurja – kõige vähemal juhul toites oma maksudest režiimi, mis oli kogu inimkonnale ja planeedile Maa ohuks tuumarelvade ja saastega.
Kas venelased vajavad nõukanostalgiat?
Ma tean õige mitut venelast, kes lähevad lausa vihaseks, kui samastame venelasi ja nõukogude aega. Üks neist alustas kunagi selgitust sellega, et luges üles kõik oma haritlastest esivanemad, kelle bolševikud Lenini allkirjastatud dekreedi alusel maha lasid kui klassivaenlased. Ei tahaks siinkohal väidelda selle üle, kes sai 1917. aastal märatsema pääsenud punase katku tõttu rohkem kannatada, kas venelased ise või teised, ja kas nemad on selle kuidagi rohkem ära teeninud (et see nende keskel algas), kui näiteks meie oma hääletu alistumisega.
Aga venelased, kes elavad Californias või Eestis – või vähemalt arvestatav osa neist – suhtuvad enda samastamisse nõukogude võimuga ilmselt umbes samamoodi, kui tunneks neeger, kellele pakutaks ahelaid ja puuvillakorvi, et ta end kodusemalt tunneks.
„Kas sinu ajal veevärk oli?” Nii küsis pikalt tähelennult tagasi jõudnud astronaudilt üks daam Stanislaw Lemi raamatus „Tagasitulek tähtede juurest”. „Võib-olla ei olnud ka, kui ma otse puu otsast raketti hüppasin,” tuli vastus (mõttes).
Õppides 70ndate lõpus Tallinna 1. Keskkoolis teadsin, et see on tegelikult GAG ja kool on 350 aastat vana, ja meil kõigil olid kooli värvides sõrmused – keelatud värk muidugi. Ma ei tea tollastest õpilastest ühtki, kes poleks suhtunud sügava vastikusega kogu sellesse sõnnikusse, mida näiteks sügava pieteedipuudega laotab seriaal „ENSV”.
Mõne aasta eest mängis mu lapse koolis koolilaste ansambel isadepäeval vanematele Jaak Joala laule. Kuidas seda öelda? Mina olin seal üks vanemaid isasid (olin noorema lapse sündides 43) ja minu jaoks oli ta palju enne minu aega; minu vanemate aegne laulik, kellest ma mäletan peamiselt seda, et ta tegi nõmedat estraadi ja vilistati Eestis välja, sest hakkas vene keeles laulma. Ühesõnaga, tänan, noored, üritamast, aga mulle ulatati ahelad ja puuvillakorv.
Mis on selle ajastu märk praeguste noorte jaoks? Miski, mis tuleb esimesena pähe, kui räägitakse NSVList, ehk Näljased Silmad Vahivad Läände? Kas mõningate poputatud artistide meloodiad, mida aastakümnetega ju tõesti natuke ka päris häid kogunes?
Mulle kohutavalt meeldib Zemlyane laul „Trava u doma” (mis, muide, oli aastakümneid Vene kosmonautide hümniks). Aga mitte see ei tule mulle pähe, kui öeldakse „krasnaja strela”. Meelde tuleb Patareis punaste poolt maha lastud vanaonu.
Olla inimene või seda imiteerida?
Hiljuti tuli välja film „Blade Runner 2049”, omaaegse „Blade Runneri” mõtteline järg. Nii selles filmis kui näiteks „Ex Machinas” ja „Westworldi” seriaalis tehakse viga, mida samas näiteks „Blade Runneri” aluseks olevas Philip K. Dicki raamatus „Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ei olnud – ekraanil tegutsevad androidid on tegelikult inimesed koos kõige inimlikuga.
Tegelikkuses võib android tõenäoliselt inimest teatud situatsioonides päris hästi imiteerida, ent kukub haledalt läbi niipea, kui olukord nõuab mingeid otsuseid, mis nõuavad toeks kõike seda, mida inimlaps õpib kahekümne aastaga aastatuhandetega täiustunud inimkultuurist. Mõned ei õpi ka. Ja siis olemegi situatsioonis, kus bioloogilised masinad mitte lihtsalt ei eksi inimeseks olemisega, vaid teevad midagi mõistmatult roppu.
On olukordi, kus inimsusevastaste kuritegude üle võib naerda. Holokaustinaljade üle võib teatud kontekstis naerda. Teatud kontekstis võib naerda ka kümme korda hullemaid asju korda saatnud režiimi üle. Ainult et... noh, teate küll: SS ohvitser kinkis pojale sünnipäevaks automaadi ja 40 juuti märkilaskmiseks. Poiss siis laseb ja märkab, et üks veel elus ja tahab midagi öelda. Kummardub lähemale ja kuuleb vaevu: „Õnne sünnipäevaks...”
On naljakas? Noh, kel on, siis teile GAGi korraldatav kontsert ongi.