Kas Vabaerakonnast saab parlamendiväline perefirma?

Poliitmaastikul lebab Vabaerakond. Justkui veel tõmbleb ja ägiseb, aga silmad on juba kustunud. Tema kohal taevas teevad aeglasi ringe poliitikud – sest seal vedeleb hunnik valimiste jaoks kõrvale pandud raha.

Toimunu füsioloogia on (pisut lihtsustatult) väga selge – Andres Herkel kutsus kodanikuühiskonna ja ausa poliitika lubadusega kokku uuendusmeelsed jõud. Riigikokku jõudes pööras ta neile selja ja pühendas kogu aja mitte kunagi läbi minevate seaduseelnõude nokitsemisele – selle asemel et arendada edasi lubatud kodanikuühiskonda ja koondada Eestist hoolivaid inimesi ning teha lõpp hävingu suunas tiksumisele.

Mis läks valesti?

Uudsuskrediit on praeguseks lõplikult otsas, seda näitab sügavale alla valimiskünnise langenud toetusprotsent. Erakonna liikmete arv väheneb, mingeid rahvale vähegi korda minevaid sõnumeid ei ole ja seega on hetkel isegi kahtlane, kas reservipandud raha eest mõnele inimesele jõulist kampaaniat tehes jõutaks üle 2%, mis tagaks riigieelarvest veel 30 000 eurot aastas ehk võimaldaks järgmised neli aastat perefirmana kontorit püsti hoida.

Aasta tagasi, kui lahkusin Vabaerakonna Tallinna Koostöökogu juhi kohalt ja ka erakonnast, kirjutasin, et otsus mitte osaleda 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisel tähendab otsust mitte osaleda ka riigikogu valimistel 2019. aastal. Mitte mingit rõõmu ei ole jälgida, kuidas üks Eestile oluline algatus sirgelt ja pöördumatult musta auku kaob. Kevadel, kui Artur Talvik loobus massiivse sisemõnitamise tõttu esimeheks kandideerimast, kuulsin mitmelt endiselt erakonnakaaslaselt, et nad ei ole kunagi näinud nii energiast tühja saali, kui oli too üldkogu.

Nüüd, vaadates-kuulates Herkeli taandumasundimise katseid ja mõne erakonnaliikme ajakirjandusse jõudnud selleteemalist ahastamist („Artur, ära lõhu!“), meenutab see mulle soolebaktereid laiba maos – kuidagi jahedaks läheb, aga tükk aega annab veel toimetada, nagu poleks midagi juhtunud. Kuni käib järsk rapsakas, korraks saab näha avatud taevast (mida nad hinnata ei oska) ja siis tuleb tegevust jätkata juba teise eluka maos.

Riigikogu valimiste avapauk antakse tegelikult KOVi valimistega poolteist aastat varem; Europarlamendi valimised ei määra Eestis tegelikult midagi.

Kolm kartellikat ja EKRE

See on ka rajajoon uutele tulijatele – eeltöö võiks heal juhul olla varem tehtud, kuid praktikas formeeruvad tõsiseltvõetavad pundid KOVi valmistele järgnevate kuude jooksul. Näilisi erandeid esineb, kuid harva. Eestis ei ole ka seda juhtunud, et mõni erakond viimase aasta jooksul lõhki läheb – täpsemalt, et siis tükid kuhugi jõuavad.

Seekord on probleem isegi hullem kui neli aastat tagasi. Siis oli meie tammenuiana terasel valijal – täpsemalt nendel, kellele peale neljandat-viiendat valusat laksu hakkas pärale jõudma, et teda lihtviisiliselt petetakse – peale järgmise litaka valida uudse kuvandiga Vabaerakond või käremeelne ERKE. Seekord, tundub, oleme nelja erakonna juures tagasi – kolm kartellikat ja EKRE.

Sest esiteks on praegu juba tohutu vähemus neid, kel on luul, nagu oleks tänasel Vabaerakonnal järgmisse riigikokku asja. Teiseks on uued tulijad hiljaks jäänud. Kolmandaks, võib-olla ma hindan ikka veel Eesti valijat üle, aga lootust on, et kuigi Isamaa ja Rahva Lüpsjad otsustasid piirduda esimese sõnaga, on ehk ka kõige juhmimate tölplaste jaoks mingi piir ületatud ja aitab.

Vabaerakonna korjusel on kolm võimalust. 1) Vaikselt tolmuks pudeneda; kavandatav erakorraline üldkoosolek vajub visinal kokku mokalaadaks, erakonnast lahkuvad viimasedki. Ei, mitte need, kelles on sisemist põlemist – need on läinud –, vaid need, kes veel kehatemperatuurigi hoida suudavad. 2) Seejärel võib muidugi realiseeruda Eestile kõige kahjulikum variant – zombid ei vaidle vastu, kui Herkel müüb erakonna maised jäänused koha eest Isamaa nimekirja eesotsas, ja see võib võlgades äraostetud isegi riigikokku aidata. 3) Kas Artur või Eesti 200 panevad rümbale käpa peale. See oleks ka neile kahele peaaegu ainus võimalus, sest erakonna loomine on suur töö ja tähtajad on juba sügavalt punases.

Praeguse Vabaerakonnaga on kõik juba pöördumatult läbi. Vabaerakonna inimestega rääkides saab väga hea ülevaate sellest, kuidas näeb välja maniakaalne depressioon. Kallid sõbrad, see ei huvita enam kedagi, mis sünnib Vabaerakonna sees! Kõik rongid on läinud, kõik tuled on kustunud ja tuhkki jahtunud.

See saab olla ainult mingi jõud väljastpoolt, mis toob usutava muutuse. Alates sellest, et viskab Herkeli välja – mida suurema pauguga, seda parem – ja suudab pakkuda inimestele kordaminevaid ideid. Jätkata tuleks sealt, kus kolm ja pool aastat tagasi pooleli jäi, aga mitte saavutada mingi nn kompromiss, mida panevad ette näiteks rohelised, kes viimastel valimistel on pakkunud kandideerimisteenust. Ja mitte sellepärast, et see on roheliste nišš ja mitte isegi sellepärast, et see on olemuslikult mõttetu. Sellepärast, et Eesti ei vaja mitte poliittehnoloogilist tasakaalukunsti, vaid Vabaerakonda. Aga n-ö päris vabaerakonda, mitte kartellile mugavat puudlikest, kes riigikogus hääletab, kuidas jumal juhatab, ja mujal ühiskonnas pole kolme ja poole aasta jooksul midagi ära teinud.

Olles ise asjaga seotud, ei julge ma tõenäosusi pakkuda – liiga suur on soovmõtlemise oht. Ent lähema kuu jooksul saab selgeks, millised tulevad 2019. aasta riigikogu valimised.