Seega, nagu ma kahes eelmises artiklis näitasin, oli sissetung Ukrainasse 2014. aastal pigem siseriiklik PR-kampaania. Krimm ei huvitanud enne seda Venemaal kedagi; Sevastopoli mereväebaasi osas oli sõlmitud Ukrainaga pikaajaline leping.

Nii mõnedki ütlesid mulle peale eelmist artiklit, et ei ole nii – nii paljud orkid usuvad tõsimeeli oma ülimuslikkust ja on veendunud, et lõpuks suudavad nad tervele maailmale koha kätte näidata…

Selle vastu pole ma kunagi vaielnud. Esimene pähetulev näide on muidugi Natsi-Saksamaa, mille elanikest suur osa uskus aaria rassi ülimuslikkusse, ent ajalugu on täis sedalaadi sõnulseletamatut hullust, kuni Laste Ristisõjani välja, hutude ja tutsidega toimuv kusagil vahepeal. Inimmassi ei olegi nii raske võikalt metslaslikult mõtlema-käituma tõugata.

Lohutab vaid see, et jah, täna on see ohtlik ja ebameeldiv ja toob kaasa loendamatuid kannatusi, aga maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et on saatusest valitud.

Putin ei tegutse vaakumis. Juhilt oodatakse, et ta n-ö toodab – suunab-juhib elu nii, et see paremaks läheks („parem” tähendab arusaadavalt eri inimeste jaoks erinevaid asju); et ta ainult enda eest ei hoolitseks, lähikondlaste ja sõltlaste eest ikka ka.

Kindlalt ei saa väita, et Putin end tõsimeeli ei näe mingi tohutu ajaloolise tegijana; või täpsemalt, et ta ei tahaks end sellisena näha. Kindlasti aga on tal enda meelest valem, millega ta on võimule tõusnud ja seal püsinud. Hädad hakkasid tema (ja kahjuks ka muu maailma) jaoks sellest kohast, kus ta (Peteri printsiibi kohaselt) jõudis oma ebakompetentsuse tasemele.

Selle mõistmiseks tuleks veelkord mõttes kaardistada aasta 2014 ja tulla sealt siis tänapäeva.

Mida rohkem sul on maad ja holoppe, seda paremini sa elad – mis on ju väga primitiivsel tasemel ka tõsi. Venemaa on muu maailma arengust niipalju taga, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei suudetud leppida impeeriumi edasise jagunemise mõttega. Putin näitas end siin „õige” tegelasena – teise Tšetšeenia sõja põhjenduseks lasi ta Venemaal õhku elumaju koos venelastega. Impeeriumi edasine lagunemine oli selleks korraks peatatud.

Aga Maidan oli mitmes mõttes selle häda-nõuka – SRÜ – lagunemise stardipauguks; ja demonstratsioon, et slaavlastestki võivad inimesed saada. (Jah, see tee on okkaline, aga asi pole selles.)

Venemaal ei läinud hästi. Sul ei saa hästi minna, kui su kogu majandus on ehitatud tooraine müügile ja ca kolmandik kõigest varastatakse ära. Ja rõhutan, et see „kolmandik” pole kirjanduslik liialdus, vaid realistlik hinnang! St keegi ei tea ju täpselt, varastatakse 25 või 40%, aga niipalju on maailmas selliste autoritaarsete režiimide siseelu uuritud (kasvõi Lõuna-Ameerika eelmised paar sajandit), et kusagil seal peab see suhtarv olema.

Sa oled suutnud ohjeldamatu propagandaga päris kaua suunata üldsuse tähelepanu kõrvale sellelt, kui närune ikkagi on keskmise orki eksistents, küttes illusoorset erilisust ja väljavalitust. Tšetšeenia sõda sai mainitud, sissetung Georgiasse läks ka enam-vähem hästi. Venemaa on vägev. Ja see toimib ka väljapoole – kõik rahvusvahelised (ka kaubandus-) lepingud on suurriigile soodsamatel tingimustel.

Ainult et Orkistani tähtsus maailmas langeb… No mida sa hüppad, kui sul on alla 2% rahvastikust ja alla 1,5% GDP-st. Tegelikult oled sa üks üsna tavaline – kuigi ebatavaliselt suur – p***ekukkunud arengumaa.

Aga tuumarelvadega! Ja keegi maailmas ei julge eriti köhida, kui sa end nõrkade naabrite peal välja elad.

Kordame: ühelt poolt läks Orkistanil kõigi mõõdetavate kriteeriumite järgi suhteliselt halvasti. Iseseisvunud endise impeeriumi tükid kippusid minema triivima, ent teiselt poolt näis toimivat tuumašantaaž ja ohjeldamatu valetamine.

Niisiis oli kuidagi vaja Ukraina paika panna. Kuidagi oli vaja neid alandada ja tekitada piirkonda pidev konflikt – ei võeta ju ühtegi poliitilis-majanduslikku liitu riiki, mis ei kontrolli kogu oma territooriumi. (Tjah, erandeid muidugi esineb, Küpros näiteks.)

See toimis ja ei toiminud ka. Toimis selles mõttes, et keegi loomulikult ei rääkinud enam Ukraina võtmisest NATO-sse ja EU-sse, ent enam polnud tegu siseriikliku konfliktiga (nagu Tšetšeenia sõda, millest tõesti keegi eriti välja ei teinud) või „mingi tundmatu riigiga kusagil kaugel” (nagu Georgia). Maailm hakkas nägema mustrit.

Ukraina „häda”, nagu öeldud, oli selles, et see näitas, et ka slaavi rahval hakkab majandus tasapisi arenema ja üldse läheb elu paremaks, kui sinna tekib demokraatia ja kodanikuühiskond. See aga tähendas Putinile ja temataolistele surmaohtu – põhjatu kuritegeliku alatusega võimule trüginud, kuid riigi elu juhtimises silmnähtavalt saamatud lurjused võidakse valimistega kõrvaldada.

Ja just selles võtmes tuleb vaadelda kogu seda jama vene äravalitusest ja võltsajalugu, mis sinna ümber kokku on kedratud. Kõik muu – alates fašistidest Kiievis ja lõpetades Moskva positsiooni upitamisega 13. sajandil – tuleneb eelnenust: no et orkid lihtsalt ei läinud ja tapnud hulga inimesi, et takistada neil normaalselt elamast ja ise enda tuleviku üle otsustamast, vaid et neil on selleks ajalooline ülesanne.

Eks ole – šovinismi on võimalik hukka mõista, ent see on vähemalt kuidagigi inimesele mõistetav tunne. Samas kui minna lüüa naaber maha ainult selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale olmeprobleemidelt, on… peletislik (ütleksin „loomalik”, ent ma ei taha loomi solvata).

Putinil ei ole mingit doktriini. See kõik on väljamõeldis. Jah, lihtsate orkide häda on selles, et paljud seda usuvad. No häda neile, emake loodus karistab ka lollust karmilt…

Kokkuvõtlikult – me ei peaks venelastest paremini mõtlema, kui nad väärt on. Veebruarist toimuv saja tuhande inimese tapmine ja miljonite elu hävitamine ei ole muud kui ebaõnnestunud PR-kampaania.

Ja jätkub see sõda sellepärast, et peaork ei ole suutnud välja mõelda, kuidas sellest õnnetusest minimaalsete kahjudega välja tulla. Ta pressib muudkui edasi, saamata aru, et seni edu toonud valem enam ei toimi.

Ja ei toimi sellepärast, et see kohtus reaalsusega.

Mitte et meil ja maailmal sellest lihtsam oleks – aga seda vaatleme järgmiseks.