Niikuinii keegi mõtleb pealkirja lugedes, et nüüd on tüüp lõplikult segi läinud…

Head on uudised Venemaalt muidugi võllahuumori võtmes, sest need tähendavad sõja jätkumist, häda, kannatusi ja palju-palju surma. Head on selles vaid niipalju, et enam selgemalt ei ole võimalik öelda, et kogu Ukraina avantüür on väga põhjalikult ja väga lõplikult läbi kukkunud.

Mobilisatsiooni väljakuulutamine on hea uudis ka selles mõttes, et see vähendas tuumakonflikti tõenäosust. Seda mõttekäiku on siin-seal üritatud selgitada ja lubatagu see üle rääkida – noh, nagu õpetaja, kes pärast kolmandat seletamist hakkab juba ise ka aru saama…

Küsimus on siin erinevates ajahorisontides. Mobilisatsioon on tohutu mastaabiga ja palju aega nõudev ettevõtmine. Kuigi teoreetiliselt võiks vast esimesed mobiliseeritud isegi paari nädalaga rindele saata, tähendaks see kaotusi kandnud väeosade isikkoosseisu täiendamist suvaliste kättesaadud luparditega – arusaadavalt võtab selle tegevuse kokku üks sõna: kahuriliha. Kui me räägime mobiliseeritutest vähegi võitlusvõimeliste üksuste moodustamisest, aitab see Venemaad ehk alles järgmisel aastal.

Tuumarelva kasutamine võtaks minuteid. Saagem aru, et niikuinii, ilmselgelt, loomulikult ja paratamatult istuvad kusagil orkide staapides ka need tüübid, kes kogu aeg valivad sihtmärke võimaliku tuumarünnaku tarbeks, et olla valmis hetkeks, kui selline käsk peaks tulema. Samamoodi on teatud hulk tuumarelvi valmis suhteliselt viivitusteta kasutamiseks.

Seega, mobilisatsioon ja tuumašantaaž on teatud mõttes üksteist välistavad. Kui Venemaa oleks otsustanud eskaleerida konflikti tuumarelva kasutades, poleks mingit mõtet mobilisatsiooni välja kuulutada – isegi venelased on tõenäoliselt suutelised mõistma, et küllap „laheneksid” siis asjad palju enne kui mobilisatsioon isegi alata saab. Tuumašantaaž toimib järjest vähem, loomulikult ei tohi seda ignoreerida, kuid mobilisatsiooni väljakuulutamine tähendab, et sellele ei juleta minna; Putin näib eelistavat proovida ukrainlasi venelaste laipade alla matta.

Mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaal võib tähendada – ja ma väga loodan, et nii läheb! – selle riigi ja režiimi lõppu tänasel kujul. See on väga suur asi – eelmine kord kuulutas Venemaa välja mobilisatsiooni 1941. aastal ja enne seda 1914. aastal. Ükskõik, millise verbaalse sõnnikuga nad oma rahvast toidavad, peaksid isegi lootusetuimad vatnikud aru saama, et diivani- ja jutusaatesõda on läbi.

Ja selles valguses pole isegi vahet, kas mobiliseerida kavatsetakse väljaöeldud 300 000 või lekitatud miljon. Venelased valetavad alati ja seega pole ilmselt kummalgi numbril midagi tegemist reaalsusega, ei kavatuste mõttes ega kuidas lõpuks välja kukub.

Kogu seda jama – mobilisatsioon, tuumaähvardused, katse kiirkorras okupeeritud territooriumitel „referendumid” läbi viia – tuleb vaadelda pigem SCO (Shanghai koostööorganisatsiooni) äsjase Samarkandi tippkohtumise kontekstis, kus Putin üle pika aja Hiina juhi Xi Jinpingiga kohtus ja ilmselt ka nii mõnegi teisega juttu ajas. Mitte üheski ametlikus dokumendis pole muidugi silpigi, mida seal tegelikult räägiti, kuid proovime lugeda ridade vahelt, sest Venemaa hakkas tõmblema pärast nimetatud kohtumist.

Küllap läks Putin Samarkandi SCO toetust otsima. Kohtumise lõppdeklaratsioonis kordub sõna „vastastikune” nii palju kordi, et seda dokumenti on juba võrreldud 1955. aastal Indoneesias, Bandugis peetud Aasia-Aafrika konverentsiga, millest sisuliselt sündis Mitteühinemisliikumine (1961).

Ainult et… tundub, et Putin saadeti pehmelt öeldes pikalt. Tõenäoliselt ütlesid nii Hiina kui India (kellest selles dimensioonis enam sõltub), et ok, smuugeldame sulle Lääne kaupa ja ostame su tooret, niikaua kui ise sanktsioone selga ei saa, aga kuule, lõpeta see jama ära; et piinlik on – ise suur poiss, aga ennast nii haledalt täis teinud; ja et ega sa ju ei vaidle, et nüüdsest oled sa väiksem vend…

Ennustamine on tänamatu tegevus – oma kevadepoole Ukraina sõda käsitlevates artiklites arvasin, et orkide ründevõimekus lõppeb varem, hiljemalt juunis. Jah, juba aprillis oli selge, et Ukrainat ei vallutata, samas vist ikka varjutas ennustusi lootus, et ei realiseeru kõige mustemad stsenaariumid.

Realiseerusid – orkid muudkui pressisid edasi. Hoolimata kaotustest. Mõne kuuga saadi logistika ikka niipalju tööle, et selle suure, läbi kogu ajaloo sõjaks valmistunud riigi pealt suudeti kokku kraapida masendavalt tohutult tulejõudu ja tehnikat. Jah, tark moon sai otsa, jah, enam polnud suurt millegagi kaugemaid Ukraina linnu pommitada, ent sõda muudkui jätkus ja orkid pressisid edasi.

Kuni Harkivi vasturünnakuni. Vahepeal juba määramatusse kaugusse lükatud „referendumid” toodi ettepoole ilmselt osaliselt sellepärast, et on väga tõenäoline, et järgmise Ukraina suurema rünnakuga võib rinne järgmises kohas kokku kukkuda. Et see tsirkus justkui annaks Venemaale legitiimsuse sõdida nüüd juba „rahva vabal tahtel” Venemaaga liitunud territooriumite eest.

Jutuks hea küll – seda ei maksa tõsiselt võtta; keegi maailmas ei võta sellistes tingimustes läbiviidud farssi tõsiselt. Võib-olla Põhja-Koreal ei oleks piinlik, aga ilmselt isegi Hiinal oleks.

Nii et praegune kiun ja rabelemine Venemaal tähendavad, et vähemalt Putin ise muudkui pressib edasi. Tema tõenäoliselt ei kavatse kunagi lõpetada. Teatud mõttes – ja antud kontekstis pole isegi oluline, kui hästi-halvasti – on juba pool aastat kohandatud Venemaa majandust sõjaaja vajadustele.

Jah, sanktsioonid mõjuvad ja üldse ja alati on sealmail bardakk, kuid saagem aru, et isegi kui nad kukuvad arengus pool sajandit tagasi, on nii suur ja kõvasti kanna all hoitava rahvaga riik ikkagi põhimõtteliselt võimeline tootma II MS tasemel relvi ja laskemoona ja hoolimatult mehi tapale ajades üsna mõjusalt sõda pidama.

Mingit rahvaülestõusu Mordoris ei tule. Mäss võib seal tulla, kui üldse tuleb, Oktoobrimässu laadis – sa tirid kodudest välja mehed, kes üldse pole rahul, et nad saadetakse surema mingisse mõttetusse sõtta, ja sa annad neile relvad kätte… Jah, muidugi on juba loodud need üksused, mis kuulipildujatega nende esimeste selja taga seisavad, aga tõepoolest, aeg on edasi läinud, see ei tööta enam nii nagu Stalini ajal.

Nii et küsimus on, millal saab kõigil teistel kõrini, et üks mahakäinud ja surev mees veab tervet riiki põhja juba igas mõttes illusoorse ja lootusetu unistuse nimel mingi muistne hiilgus taastada. Millal saab lõplikult kõrini kogu sellel sõjaväelaste, ametnike ja oligarhide pundil, kes seda riiki ikkagi püsti peavad ja kelle heaolu on vabalanguses ja lõppu pole näha, sest iga päevaga peetakse neid aina hullemaks paariaks.