Haldusreformiga on Eestis iseseisvumisest peale natuke nagu lumega, ainult et tsükkel on ühe aasta asemel neli – kõik teavad, et pääsu pole. Haldusreformi saab ju teha vaid valimiste vaheajal ja kui tühjade lubaduste õied servast juba kolletavad, hakkab ähvardama. Mõnikord nöögib „septembrist” peale, aga ei tulegi, mõnikord aga tuleb sihuke õnnetus, et räägitakse veel sajandeid.
Lõpp talumajanduse imiteerimisele
Saab ühte lausesse kokku võtta, miks haldusreformist ei ole pääsu: talude ja mõisate aeg on ammu pöördumatult läbi. Siia alla kuuluvad ka punamõisad – kolhoosid. Absurdne on ülal pidada valdadeks ümber nimetatud kolhoosikontoreid – kus mõnes istub siiani endine punaparun koos oma nüüd juba soliidsesse ikka jõudnud komsomolkadega – ainult sellepärast, et laulusalm ütleb: „Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.”
Elab või? Pedagoogid, kes pole vaojuppigi adrakurgede taga hobuse perset vahtinud, komposteerivad siiani meie laste ajusid pelutava looga nürist maasonkimisest, mille seos tõe ja õigusega on paremal juhul imaginaarne. Võimalik, et üle-eelmise sajandi rahvusromantika tuli läbi põdeda, aga terve generatsioon on vahepeal allavett läinud. Seega on vast viimane aeg kahjud kokku lugeda?
USAs on keskmise farmi suurus ca 200 hektarit, Eesti suurfarmid tüürivad ka sinnapoole – pole pääsu tehnikaajastu objektiivsest otstarbekusest, kui me räägime põllumajandusest, mitte talumajanduse imiteerimisest inimeste poolt, kelle lihakeha saab resideerida maal, sest nad ei pea linnas tagumiktunde tegema.
Lääneriikides töötab otseselt põllumajanduses, s.t toidab kogu rahva ca 2% elanikkonnast. Eestis oli see okupatsiooniajal ca 20%, aga ENSV toitis peale oma elanikkonna ca 4 miljonit inimest (tööviljakus oli tollal ka palju madalam kui arenenud maailmas). Loomulikult on see arvutus äärmiselt ligikaudne ja ka õel, kuid üheksa kümnendikku punamõisate peoonidest jäi taasiseseisvumisel üle ja on end – kes teise ameti leides, kes surnuks juues, kes emigreerudes – tänaseks enam-vähem edukalt likvideerinud. Seda maad, majandussüsteemi ja ühiskonda, mida oli mõistlik valdadeks jagada, ei ole enam olemas.
Keegi ei keela lähestikku elavatel inimestel kokku tulla ja oma asju otsustada. Selleks ei lähe tingimata vaja riigipalgal olevat vallavanemat, kes siis riigi toetusega mängib naabervaldadega eesti rahvusmängu – kaika kodaraisse loopimist. Teisiti öeldes – me ei oska ei inimeste ega seaduste tasemel kuulata ja kaasata. Mitte ainult Põhjamaades, vaid igal pool inimlikus ilmas teevad suured linnad ümbritsevate asumitega koostööd. Harjumaa valdade vastav uuring aga sisaldab viiendikus Põhjamaade positiivseid näiteid ja ülejäänu on hala, miks seda ka parima tahtmise juures Eestis ilma tõsise juriidilise umbrohutõrjeta teha ei saa.
Dinosauruste reservaat turistide rõõmuks
Võimalik, et üks mõistlikumaid haldusjaotusi oli Eestis eelmise sajandi 50ndatel – 39 maarajooni. Asi ei ole ju selles, kas neid nimetada kihelkondadeks või tõmbekeskusteks, ja kindlasti on omast kohast austusväärne, kuigi püksilaskmisega võrreldavalt ebaasjakohane luul, et valla peamine tunnus on koolitäis lapsi. Kõik organisatsioonid, kes raha loevad, on Eesti neljaks jaganud – alates päästeteenistustest ja lõpetades näiteks RMKga. Kõigile, kes räägivad mitmetasandilisest omavalitsusest, tasub meelde tuletada, et riikides, kus on teine tasand, on need üksused Eestist palju suuremad. Harjugem ära, et oleme väikeriik, ei ole vaja telefoniposti püksi toppida.
Eesti jaotus maakondadeks ja valdadeks on dinosauruste reservaat – turistidele näitamiseks ehk kõlbab, aga valus ja häbi on selle kollektiivse rumaluse sees elada.
Haldusreformiartiklid suudavad muljetavaldava järjekindlusega vaadata mööda probleemi tuumast – jõuetud vallad on üks põhjusi, miks maa tühjeneb, ja piltlikult öeldes ei pääse tuletõrjujad ja kiirabi ligigi, kuni see risuhunnik pole teelt lükatud. Jah, kellelegi tehakse liiga, aga liiga tihti paistavad protesti tagant kitsad grupihuvid. Hirm, et suuremas süsteemis ei saa enam naabritele punniks ees istuda, või et keegi hakkab esitama kiuslikke küsimusi – miks näiteks peaks riik või eraisikud investeerima valda, mis sisuliselt on pankrotis ja kahest viimasest ligikaudu kainest mehest on üks puujala ja teine -peaga?
Haldusreformi viiakse läbi ebademokraatlikult, rahva tahet arvestamata? Muidugi. Peale selle veel ülbelt ja käpardlikult – aga kuidas teisiti? Valitsejad on oma rahva nägu, ise te need töllid valisite.
Teate, demokraatia on alati vaataja silmades. Üritamata vähimatki kaitsta viisi, kuidas koalitsioon oma jumalikus tarkuses tuima resistentsusega ühtki opositsioonist tulnud mõtet külge ei võta, on õudne lõpp ikkagi parem kui lõputu õudus. Presidendi avaldus haldusreformi seaduse vastuvõtmise puhul võtab selle äraspidisuse ilusti kokku – see on esimene samm pädevate omavalitsuste poole, mis arvestavad rahvaga ja suudavad ka midagi ära teha. Ent antud seadus – lugege ja mõelge! – on ju vaid mehaaniline liitmine, mida president määratu viisaka vastutulelikkusega nimetab pooleks rehkenduseks.
Muidugi tuleb haldusreformiga edasi minna, kuid kas veame kihla, et eriti keegi ei koli tagasi „Tallinna-tagustele tühermaadele”, kuni me ei mõtle läbi, mida nad seal peale hakkavad? Aga mõtlema hakkame kardetavasti alles siis, kui on juba nii valus, et valime riigikogu, mis nii uhkelt Eestist üle ei sõida.
Elagu permanentne haldusreform! Ka meie lastelastel peab ju lõbus olema.