Douglas Adamsi raamatus „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” („The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy”, 1979, ek 1995) teatas superarvuti vastuseks küsimusele, mis on elu mõte: „42.” Ja siis tehti sellest 10-osaline telesaade…

Ma ei saa ju artiklit, kui ma vastaksin küsimusele eestlaste ja eestluse tuleviku kohta lühidalt ja ausalt: „Lootusetu.” Jah, ma olen eestlane ja töötan, kuidas jaksan, eestlaste ja eestluse tuleviku nimel, kuid see ei takista mind kuidagi olukorda objektiivselt hindamast.

Nagu ma korduvalt varem olen öelnud: kõik algab tahtmisest. Me kas pingutame rahvuse ja riigi säilimise nimel, hoiame ja kasvatame seda ja ühel päeval võib maailm nii palju muutuda, et see on meile otsustavaks eeliseks. Või me ei tee seda.

Niisiis, nagu varemgi: 10, 30 ja 80 aasta perspektiiv. Esimese kahe puhul tuleks vaadelda 3 stsenaariumi: Eesti EU-s, Eesti üksi ja Eesti Venemaa mõjusfääris. Ma prognoosin, et sajandi keskpaigaks (30 a) ei tule veel arvestada Hiinaga, sajandi lõpuks (80 a) aga küll.

10 a, Eesti EU-s, tõenäosus ca 4/5: põhimõtteliselt miski ei ole muutunud. Kuivõrd see areng sõltub suuresti arengutest EU-s, jätame selle hetkel lahtiseks, et hiljem täpsemalt vaadelda.

10 a, Eexit on toimunud. Kõigi stsenaariumite puhul maadeldakse üleminekuperioodis. Vähemalt kolmandik (nii eesti kui vene) noortest plaanib emigreeruda. Korruptsioon on muutumas absoluutseks ja kasvab Venemaa mõju.

10 a, Eesti Venemaa mõjusfääris: kõigi stsenaariumite puhul kahekeelsus ja prognoosida võib muuhulgas vähemalt üht positiivset tahku – kütuse- ja elektrihinna langust.

Kahe viimase tõenäosust ma eraldi välja ei toonud, kuid kokku 1 – 4/5 = 1/5, eks ole, ja väidan, et stsenaariumid suures osas kattuvad, sest esiteks ei lahku Eesti EU-st ilma Venemaa aktiivse susimiseta ja teiseks satub Eesti sel juhul niikuinii paratamatult Venemaa mõjusfääri. Nii et praktikas pole isegi suuremat vahet, otsustame „ise” välja astuda või toimub mingi Gruusia 2008 või Ukraina 2014.

Lubatagu see siinkohal selgelt välja öelda – ma ei näe vähimatki vajadust vaielda inimestega, kes väidavad, et Eesti võiks kuidagi „ise” hakkama saada. Kliiniliste luuludega ei tasu vaielda. Ja ma mõtlen seda tõsiselt – Eesti moodustab väga ligikaudu kaks kümnetuhandikku Maa rahvastikust ja kolm kümnetuhandikku majandusest… Me oleme kellegi mõjusfääris – paratamatult. Valida on, kelle.

30 ja 80 aasta perspektiivis ei näe ma mõtet eeltoodud võimalusi eraldi välja tuua, sest maailmapoliitikast tulenevat määramatust on liiga palju – mis suunas areneb EU; kui kiiresti hääbub ja hävib Venemaa; kas USA võtab end kokku või jätkub allakäik; mis tempos jätkub Hiina tõus – kas Hiina saab enda taha mõjukad naabrid (Lõuna-Korea, Jaapan esmajoones); Lähis-Ida umbsõlm?

Eesti ja eestlaste jaoks on reaalsed valikud, kas kuuluda Euroopa või Venemaa mõjusfääri? (Kusjuures isegi kui – ma pakuksin 1/2 tõenäosusega – sajandi teisel poolel laiutab Hiina Uuraliteni, survestab meid sealtpoolt endiselt peamiselt slaavlus.)

Juhul, kui jätkub tänane paradigma – „kestlik kahanemine” (ma ei väsi kordamast, et see on „väljasuremise” abitu eufemism); mitte millegagi põhjendatud usk, et „ehk kunagi tulevad paremad ajad”; reaalse tulevikuplaani, isegi visiooni puudumine… – on küsimus ainult selles, kas me sureme leebemalt ja mõnusamalt välja EU-s või Vene mõjusfääris.

Väljasuremine ise on fakt, millega, tundub, me oleme juba tuimalt leppinud. 2020. a sündis tuhatkond last vähem kui eelmisel aastal ja Eesti kaotas ca 2600 inimest. Sünnitusealiste naiste arv väheneb ja kui viimasel kümnendil püsis sündide arv ca 15 000 kandis (mis ikkagi on kõvasti allpool taastootmispiiri), hakkab see paratamatult kukkuma (rahvastik vananeb).

Tuimusest – või kuidas teisiti saab nimetada lauset (ERR 18.01.2021): „Välisränne on viimased kuus aastat rahvaarvu positiivses suunas mõjutanud.” Professionaalne kretinism? Meie sureme välja, võõrad tulevad asemele… „Positiivne”… Oo tempora, oo mores…

Summaarne sündimuskordaja on endiselt ca 1,66-1,67 (aga rahva säilimiseks oleks vaja vähemalt 2,1; Nigeris on see, muide, 6,5–7). Praegusi tendentse ekstrapoleerides on meid 30 aasta pärast alla 800 000 ja 80 aasta prognoos on juba kergelt mõttetu, sest seni veel mitte kunagi maailmas ei ole sellised protsessid olnud leebed ja mõnusad – ühel hetkel öeldakse meile, et see ei ole enam meie maa; ja veel hea, kui öeldakse…

Üldiselt ei kao võimsad kultuurid Maalt kähku. Arvata on, et ka kõige halvemal juhul on ka sajandite pärast Euroopas-Põhja-Ameerikas hulga rohkem tsivilisatsiooni kui mujal. Ka kõige halvemal juhul on siin suhtumine leebem ja kultuuri väärtustatakse. Ka kõige halvemal juhul on siin ikkagi hinnas terve mõistus ja teatud valgustusajastu eetika.

Venemaal seda kõike ei ole. Ja Eestis on ulatuslik vene viies kolonn. Väidan, et Venemaa mõjusfääris toimuks eestluse väljasuremine ca 2–3 korda kiiremas tempos, sest sisseränne idast ületaks arvatavasti kordades, kui mitte suurusjärkudes praeguse, väga suur osa noori ja/või aktiivseid inimesi emigreeruks läände, elatustase langeks ja kõigele sellele lisanduks ja neid tendentse võimendaks üldine meeleolulangus ja lootusetus ühiskonnas.

Kogu selles arutluskäigus on ainult üks „kui” – kui me end kokku ei võta. Täpsustan, paremate aegade ootamisest ja „jätkusuutlik” olemisest ei ole mingit kasu; iga „peenhäälestatud” päev on elamine rahva tuleviku arvelt – iga hääbutud päevaga (aga ainult sellised meil ju ongi) kasvab „sündimata laste võlg” tuleviku ees. Kasvab liitintressiga.

Mida parema tuleviku nimel teha, olen samuti varem kirjutanud, see on omaette teema. Selle asemel pakuksin välja tõenäosused:

3/4 – Eesti on nii 10, 30 kui 80 aasta pärast EU-s või tihedalt seotud mingi Euroopa suurvõimuga (on äärmiselt väheusutav, et tänane EU oleks sajandi lõpuni alles). Etnilisi eestlasi on 30 aasta pärast alla 800 000 ja 80 a pärast alla poole miljoni.

1/8 – Eesti on suutnud end kokku võtta ja saavutanud vähemalt stabiilsuse; Eesti riik kui selline eksisteerib.

1/8 – on toimunud mingi suurem mullistus (pandeemia, maailmasõda, Vene avantüür, millele NATO ei suutnud vastata…) ja eestlusest on järel diasporaa.

Järgmiseks siis põhjendused, miks ma nii arvan.