Jah, tõepoolest, nagu Kaarel Tarand Sirbis kirjutab, on TEA entsüklopeedia kuulsusetust lõpust juba 12 aastat...
Pean tunnistama, et vähemalt pool tosinat eeltellimust läks minu nahka, sest kui sugulased-sõbrad küsisid, kas tasuks kah tellida, naersin ma nad armutult välja.
Kas me rahvana oleme entsüklopeediat väärt? Rumal küsimus – aga püramiide?
Kas meil on vaja eestikeelset korrastatud teatmekogu? Jah, muidugi on; peamiselt sellepärast, et suurel osal inimestest on siiski eesti keeles kergem lugeda (täpsemalt loetut mõista) kui inglise keeles ja nende vajadusi rahuldava elementaarse infohulga jaksame ära tõlkida ja korrastada küll. Eestikeelne Wikipeedia on ca 200 000 märksõna – mis on tegelikult väga väike kogus (ja vaadake ise, masendavalt suur osa sellest on ühelauselised definitsioonid või, veel hullem, sisuliselt tühjad kohahoidjad). Meenutagem, et ilmasõdade vahel välja antud esimene Eesti Entsüklopeedia oli ca 75 000 märksõna. Aga ingliskeelne Wikipeedia on ca 6 miljonit...
Märksõnade arv, muide, on ainult üks näitaja, mida tuleb vaadelda kontekstis. Encyclopaedia Britannica on „kõigest” 120 000 märksõna – nende suund ongi, et iga märksõna taga oleks põhjalikum artikkel.
Lisaks on meil paberentsüklopeediaga veel eriti õnnetult, sest esimene pool Eesti Entsüklopeediast on Endine Naani Entsüklopeedia, ehk täis marksismi, leninismi, „teaduslikku kommunismi” ja muud saarnast esoteerikat ning pungub igasuguste rahvareeturite ja terroristide „elulugudest”, millel oli tegelikkusega samapaju seost kui pühakute elulugudel ikka on.
Digiajastu ja info olulisus
Ajad on muutunud – kunagi oli raamat ja e-raamat, nüüd on raamat ja paberraamat. Võimalik, et rikkamad ja arvukamad rahvad võivad endale lubada riiulikaunistuste väljaprintimist, kuid need ju ei ole enam esmased infoallikad. Kes meist reaalsuselt sirutas viimati info otsimiseks käe teatmeteose järele?
Infoga on teatavasti veel see häda, et aina olulisemaks muutub selle adekvaatsus – sest info on relv, mille abil valitsetakse, ja kõik, kel ambitsioone, tegelevad seetõttu hoolsalt selle solkimisega.
Ka tänases päevas on oluline, kas kolm rida või kolm lehekülge saab Martin Luther King või, ütleme, kindral Robert R. Lee; kas Pariisi Kommuun tähendab midagi positiivset või oli esimene selles kurvas „revolutsioonide” jadas, kui segased massimõrvarid võimule pääsesid; kas pikalt ja põhjalikult käsitletakse vapse või detsembrikommuniste; kas Eesti riik on „terve mõte” või juhuslik õnnetus.
Arvate, et midagi ei anna teha näiteks astronoomia ja bioloogiaga? Eh, arvake veel kord! Üks kauge taevakeha ei tohtinud enam olla Ultima Thule, sest paar elukutselist värdjat hakkasid inisema, et seda antiikajast kasutatud müstilise paiga nime olla natsid kasutanud aaria rassi sünnipaigana. Ja mis te arvate, kaua praeguste tendentside valguses kulub, enne kui keelatakse nimetada ainult emas- ja isastaimi, ilma et „nendega võrdselt” oleks üles loetud kaks tosinat väärarengut?
Ajaloost pole mõtet rääkidagi – alailma muutuvad seisukohad ja alailma avastad, et mõni sündmus on justkui kadunud ja asemele on tekkinud midagi... kahtlast. Siinkohal tuleks mõista, et ajalugu ju ei muutu – lihtsalt keegi üritab muuta meie suhtumisi, nihutades ühe info ettepoole ja peites teise kaugemale.
Asi pole absoluutne ja näiteks pean ma kiitma Wikipeediat – pärast kevadist tulistamist Uus-Meremaal promoti mõnda aega, et tulistaja nime ei tohi mainida, et ta kuulsaks ei saaks, ent Wikipeedias on ilusti ära toodud: Brenton Harrison Tarrant.
Aga neegrikuningat ja kümmet väikest neegrit meil enam ei ole...
Lühidalt, meie – eestlased rahvana – vajame andmekogu, mille adekvaatsuse ja proportsioonide üle meil on kontroll. Ärme teeme endale illusioone, et oleme võimelised tegema mingi erakordselt tõese ja tõsiselvõetava entsüklopeedia. Eks meil tule sisse omad Villud, Tasujad ja vürst Gabrielid, kuid kui see on sihipärane tegevus ja keegi selle eest vastutab, siis vähemalt oskab suurem osa oma peas õiget korrelatsioonifiltrit kasutada.
Ikkagi kultuurirahastus!
Ajad on teised – esimese eestikeelse entsüklopeedia ostis välja 5205 tellijat. Viimast trükiti 200 000 eksemplari (sellepärast seda ongi kõik kohad täis...) Mainitud Encyclopaedia Britannica trükiväljaanne maksab Amazonis 3000$. See on küll tipp, eks ole, „tavalised” paljuköitelised entsüklopeediad on siiski ca 10x odavamad, ehk alla 300$, kuid mingi ettekujutuse selle tegevuse maksumuse suurusjärkudest siit saab.
Ehk võiks ära unustada need luulud, et entsüklopeediat on võimalik Eestis teha eraalgatusena või paberil. Ainus, mida me üldse teha saame, on eraldada riiklikult mingi raha, et panna mingi väike kontor eestikeelse võrguteabe korrastamisega pidevalt tegelema.
Ja siit jõuame tagasi kogu eesti keelt kui sellist puudutava rahastamise juurde ja taas tuleb korrata, et, jah, see on kallis. Et me püsime kuidagimoodi, inertsist seal umbes maailma esimese 50 hulgas, kel on enam-vähem kõik olemas, et adekvaatselt kaasa lüüa tänapäeva maailmas. Ainult et see pole õelus, vaid fakti konstateering, et me püsime seal inertsist. Kui me eraldame riigieelarvest näiteks eestikeelsele kirjandusele fantastilise, kujutlusvõimet rabava viietuhandiku (millest veel pool läheb ametnike välismaareisidele), olemegi sealmaal, et (hinnanguliselt muidugi) kogu vähegi tõsisem infootsing käib juba algusest peale inglise keeles. Me oleme jõudmas piirile, kus eesti keelega... lihtsalt ei ole enam võimalik läbi saada.
Ehk siis entsüklopeedia on vaid üks komponent suuremast hädast – kui tahame eestikeelset kultuuri hoida, tuleb tõsta kultuurirahastust. Ja mitte lihtsalt näpuotsaga, vaid alustuseks suurusjärgu.
