Kirjutasin selle teksti algselt Scalzi kuuenda raamatu järelsõnana

(John Scalzi, „The End of All Things”, 2015, ek „Kõigi asjade lõpp”, ilmus just hiljuti, 2023 a. sügisel, Sündmuste horisondi sarjas) 

Juhtus aga nii, et Eva ei isegi ei julgenud seda agendile saata... (Kirjade järgi tuleb kõik raamatu osad, sh ees- ja järelsõnad agendiga kooskõlastada.)

Nii on seega raamatu lõpus 7 tühja lehte – tsensuuri kärbe.

No ja keegi ei keela seda mul oma kodulehel avadada... veel :-P

(Tõlke saatsin siiski Scalzile endale ka; noh, et ta teaks.)

John Scalzi kirjutas sarja esimese raamatu „Old Man’s War” aastal 2005 (ek „Vanamehe sõda”, 2013). Sarjas on ametlikult 6 raamatut ja hulk lühemaid lugusid; neid kokku lugeda on paras piin, sest kaks viimast raamatut koosnevad tegelikult eraldi lugudest, mis ilmusid varem kõik ka eraldi. Igatahes viimased neli pikemat, lühiromaani mõõtu teksti moodustavad sarjas (hetkel) viimase, käesoleva raamatu, mis ilmus sellisel kujul aastal 2015.  
Jah, autori esimene romaan, mainitud „Vanamehe sõda” tõi kuulsuse ja hunniku auhindu ja nii-öelda pani ta kaardile. Mingil hetkel ta selle maailmaga praktiliselt lõpetas ja on kirjutanud hulga muid asju. Siinkohal ei tahaks üldse tegeleda küsimusega, kui head või halvad need (teised asjad) on ja kas need kunagi ka Sündmuste horisondi sarjas ilmuvad, vaid jagada mõtteid, mis on tekkinud toimetajana ja jõudumööda kah ulme kirjutajana nüüd ise ka juba terve kümnendi selle sarjaga tegeledes – ehk servast natuke selles universumis elades.  
„Vanamehe sõda” algab teatavasti lausetega, mis on omas võtmes meemiks muutunud: „Oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.”  
Edasi läheb see lugu tempokalt, humoorikalt ja põnevust üleval hoidvalt – nagu üks hea lugu minema peab. Vanurid karjatatakse tähelaeva ja seal nad noorendatakse. Neist saavad sõdurid üsna võimekates kehades, teenistusaeg on kümme aastat ja õige varsti öeldakse neile ka karm tõde – üle elab neist selle umbes veerand.  
Seejärel, kohe pärast sõdurikursuste läbimist, algab sõda tulnukatega. Üks raamatu toredamaid külgi minu jaoks oli see karge selgus – tulnukad on tulnukad. Ei ole mingit Star Treki tüüpi küündimatut ilulemist, kus kogu Galaktika on sisuliselt Põhja-Ameerika ja tulnukates on võõrast ainult niipalju, kui keskmine jänki on suuteline seda teiste Maa rahvaste puhul märkama. Ei, tulnukatel on omad kombed, filosoofia, eetika, motivatsioon etc etc ja kõik nad kisklevad elamiskõlblike planeetide pärast ja seega saab kogu suhtlus nendega ollagi vaid karm võitlus ellujäämise nimel.  
Ja siit tuleb juba sisse ulmemaailma paratamatult mõjutav ulmeväline tegur, mida kahjuks ei anna enam ignoreerida. Või täpsemalt, meil Eestis on veel isegi hästi, et saame suuresti mööda vaadata USA-s pandeemia mõõtmed võtnud inimvihkajalikust, antikultuurilisest ja -intellektuaalsest hullusest, mis on kehtestamas tsensuuri bolševike võimutsemise süngeimate aastatega võrreldavalt. Jutt on arusaadavalt kogu sellest vaimsest sõnnikust, mida võib üldistavalt woke’iks nimetada (kogu see lumehelbekeste värk ja vaimne mõrvamine, ehk tühistamine käib selle alla).  
Juba esimese raamatu ilmumise ajal hakkas kultuurimarksistide ving autori kallal just selle üle – et kuidas siis nii, et inimene ka ei suuda muud teha kui sõdida, ei suudagi tulnukaid mõista ja nendega käest kinni helgesse tulevikku minna; et sõdida on lihtne, katsu rahus, armastuses ja tolerantsuses elada...  
Või noh, pähe sai autor juba ka selle eest, et kui elitaarne, fašistlik ja nii edasi on hoida sellist noorendamistehnikat ainult väikese kildkonna käes.  
Ja siis selle eest, et kõigil tulnukatel on mingid veidrad kombed, ainult inimestel on külm, tõhus, loogiline ja eesmärgile pühendunud valitsus (mõeldakse siin Kolooniate Liidu juhtimist) – ega see ometi pole vihje aaria kultuurile versus teised Maa kultuurid.  
Kahjuks ei ole eelnev nali – kuidagi oleme sellisesse maailma jõudnud ja autor peab sellega arvestama...  
Olgu, vaatame asja niipidi – mida John Scalzi siis teeb? Ta võtab ühe vanamehe, suhteliselt tavalise sellise, küll keskmisest intelligentsema ja sellise avatuma ja sardoonilisema maailmapildiga, ja lükkab ta tulevikumaailma. Maa on õige mitmes mõttes kivistunud mingisse tänapäevalähedasse seisundisse – see ei ole etteheide, eks ole, aga see on võte, et me tunneksime end peategelases ära. Muide, raamatutes pole kusagil öeldud, mis ajaga üldse on tegemist, lihtsalt siit-sealt koorub välja, et tegu on kindlasti vähemalt sajanditetaguse ajastuga.  
Ta korjab kokku suhteliselt arhetüüpse seltskonna ja annab suure osa toimuvast edasi nendevahelise aruteluna selle üle (veelkord, need ei ole etteheited ja ta teeb seda hästi, dialoog on vaimukas ja lobe lugeda). Võib-olla tasub siinkohal siiski mainida, et enne kirjanikuks hakkamist töötas autor aastaid filmikriitikuna, nii et teoreetiliselt teab ta väga hästi, kuidas kirjutada nii, et „kirjutamine ei jääks loole jalgu” (minu vaba tõlge ühest tema antud intervjuust).  
Järgmine selle maailma raamat „The Ghost Brigades” (2006, ek „Tondibrigaadid”, 2015) on antud ühe sellise sõduri vaatekohast, kes on „tehtud” nii-öelda kehast, kuhu pole hinge panna, ehk sõduri jaoks kasvatatud kloonist, kui see, kes pidi sõduriks saama, mingil põhjusel seda ei teinud. Lisaks raamatut läbivale seiklusele, mis kah on põnev ja hästi kirja pandud, otsitakse vastust küsimusele, mis ikkagi teeb inimesest inimese.  
Edasi, kolmandas raamatus („The Last Colony”, 2007, ek „Viimane koloonia”, 2017) vaadeldakse ühe planeedi koloniseerimise lugu. Ka sellesse võib suhtuda mitut moodi, et lisaks kolmandale kirjutatakse sisuliselt sama asi läbi ka neljandas, aga teisest vaatepunktist, esimese raamatu peategelase John Perry asemel tema kasutütre Zoë vaatenurgast („Zoe's Tale”, 2008, ek „Zoë lugu”, 2018). Jah, osa loost raamatusse ei mahtunud, osa lahendusi olid justkui deus ex machina, ja need seletatakse neljandas lahti, aga ei ole vaja teha nägu, et näe juhtus, eks ole...  
Samamoodi saab koos vaadelda viiendat ja kuuendat raamatut – need on sisuliselt jutukogud („The Human Division”, 2013, ek „Lõhenenud inimkond”, 2019; „The End of All Things”, 2015, ek „Kõigi asjade lõpp”, 2023). Jah, siin võib spekuleerida selle üle, et eks autor rihtis sellele, et ta lood tehakse filmideks või seriaaliks ja eks need lood sellised parajad episoodid olekski. Selle universumi põhjal liikuvate piltide tegemisest on mitu korda juttu olnud ja paraku juba mõne aasta taguste vihjete põhjal olla õigused Netflixi käes, ent kuidagi on see asi seisma jäänud. (Ma tõesti ei tea, kas ideoloogilistel põhjustel – lood ja universum oleksid ju justkui jupp maad paremad kui keskmised ulmelaadsed tooted, nimesid nimetamata...)  
Kas John Scalzi oleks pidanud/võinud selle maailmaga jätkata, st sinna lugusid edasi kirjutada? Pole minu asi selle üle otsustada ja võimalik, et ma olen liiga kriitiline ja just täiesti valedel alustel, ehk maailma usutavuse mõõtmes.

Vanamehe sõja maailm ja reaalsus

Rõhutan enne jätkamist, et see on väga, äärmiselt, kohutavalt ebaõiglane mõõde – mitte midagi ju lihtsalt polegi arvata-väita maailma kohta, kus mingid opossumid tassivad mingit totakat seibi, või kusagil on mingi kaevutäis maagilist sülti, mis päriselt kõike ringi ajab, või kui arktika igijääl „elab” – pealtnäha õhust ja armastusest – zombide hord, mis liidri tapmise peale tolmuks pudeneb.  
Need on muinasjutud. Muinasjuttudes me ei küsi, mis tehnikaga tšikk sajandiks hiberneeriti, enne kui mingi nekrofiil talle otsa ronis, või kas Tark Mees Taskus eeldaks aatomitoidet või miks Lauake-Kata-End ei võiks toidunäidiseid mälus hoida või kuidas ikka saab kahemõõtmelisse kujutisse põrandal kinni jääda olend, kes suudab paralleeldimensioonides reisida... või mismoodi kentaurid paljunevad.  
Rõhutan ka, et järgnev ei kustuta ega eita eelpoolöeldut – et lugeda on päris lahe. Hea lugu ei eelda teaduslikku võimalikkust ja nagu ma Roger Zelazny kogu juures märkisin, ei tee lugusid halvemaks, et Veenusel päriselt ei ole ookeane või et varjude olemuse on ta osanud üsna täielikult seletamata jätta.  
„Vanamehe sõja” maailm asetub selles mõttes ainult näiliselt kuhugi „taevasse”, st sel pole mingit olemuslikku kokkupuudet reaalse meid ümbritseva kosmilise ruumiga – praktiliselt kusagil ei mainita mingeid planeetide-asumite vahelisi kaugusi. Mingis mõttes pole neid tõesti vaja – ühest kohast teise jõudmine ei ole määratud kaugusega, vaid tähest (või mõnest muust gravitatsioonikaevust) eemaldumiseks vajaliku ajaga. Selles osas ei muuda midagi, et paari lausega on mängitud maailma mudeliga, kus kõik tõenäosused on võrdselt reaalsed, ja mainitud hüppe teoreetilist piiri vmt.  
Maailm, kus kõik järgmised asulad asuvad (piltlikult, üldistatult) „kahe päeva tee” kaugusel, võib, kui järele mõelda, ignoreerida topograafiat, ja selles mõttes on too maailm loogiline – planeetide-kolooniate reaalsel asukohal pole suuremat tähtsust – sa hüppad kohale ja kui seal kedagi ees pole või sa arvad, et suudad nad minema lüüa, pole vahet, kas reaalses ruumis on koduni 4 või 4000 valgusaastat.  
Siit edasi läheb aga loogika jälle väga viltu, sest keegi isegi ei spekuleeri, miks esimene, kes sellise reisimismeetodi avastas (ja see pidi juhtuma ju miljoneid, kui mitte miljardeid aastaid tagasi), ammu kõike ei koloniseerinud. Või olgu, ehk esimesed olid sellised leebed lillelapsed, aga milline on tõenäosus, et miljonite aastate jooksul ei arene ühtki hüppevõimelist, aga muidu küüliku aru ja paljunemisvõimega tsivilisatsiooni? Eriti kui loo toimumise ajal oli ruum neid täis nagu sprotikarp.  
Jah, ma oskaks ise ka sellele vastuse välja mõelda – ühed loos olulist osa mängivad tulnukad, obinlased olid konsude eksperiment; tohutu kogus suhteliselt ühel tasemel tsivilisatsioone ühes pundis on võimalik ainult siis, kui need pole mitte arenenud, vaid aretatud.  
Ma ei tea, kuidas autor seda mõtles – aga keegi oleks pidanud ju selle peale tulema ja seega peaks üldse kõige tähtsam asi kogu inimkonna jaoks olema kõik neisse konsudesse puutuv – ei ole lihtsalt võimalik, et see aspekt ei läbiks kõiki eksistentsialistlikke tegevusi-mõtteid punase niidina (samas kui raamatute peategelased tegutsesid alailma tasemel, kus sellistes kategooriates mõtlemine on lausa kohustuslik).  
Teine hiigelsuur teema, mis mingis mõttes teeb tervest sellest raamatusarjast selle, mis see on, on Kolooniate Liidu kehast kehasse kolimise tehnika. Kuidas see töötas, pole oluline ja asi pole selles. Mingi loogika ju selles on, et teadvust oli võimalik üle viia vaid inimese enda klooni (või mingisse lähendisse-arendusse vmt).  
Ei ole loogiline ja inimlik, et see pole kogu inimkonna üks tähtsamaid teemasid! F***, p***, v***, me räägime surematusest! Ei saa juttu olla inimkonnast, kelle hulka me kuulume, kui kõik, kel vähegi võimalik, ei prooviks seda tehnoloogiat kätte saada, ja ei eksisteeriks surematute valitsejate klassi (olgu, võimalik, et sügava saladuskatte all).  
Ehk minu jaoks muudab loo kohati koomiksilikuks (lapsikuks, usutamatuks), et see aspekt on täiesti lahti kirjutamata.  
Lubatagu siinkohal taas autorit „aidata” spekulatsiooniga, et Kolooniate Liidu raudse kontrolli all sai see tehnoloogia püsida ainult tänu sellele, et baseerus ühel või paaril kusagilt leitud-ostetud-virutatud konsude arvutil (teises raamatus [„Tondibrigaadid”] loos on mainitud, et inimteadvuse salvestamine oli mõeldav ainult ühte konsude arvutisse).  
Kokkuvõtlikult – mul oli kogu aeg tunne, et siit saab arendada nii ilusa loogilise jätku; et tundus, et ma tean, kus suunas see lugu läheb (ja kiidan selle heaks)... aga tühjagi. Mis takistas kolooniate vanureid sõduriteks võtmast? Soovijaid oleks kindlasti jätkunud ja sellepärast tundus mulle kahes viimases raamatus tekkinud-tekitatud põhiprobleem kunstliku ja lollakana – minu jaoks kuidagi liiga püüdlikult vaatab autor mööda elementaarsest lahendusest.  
Valetamise ja infosulu probleem – jah, infot on võimalik kinni hoida. Mitte kõike ja mitte lõpmatuseni, ent on. Olen kusagil kasutanud enda näidet: jah, ma teadsin okupatsiooniajal, et NL lohiseb kogu teaduse ja tehnikaga muu maailma sabas; jah, kõiki propagandavalesid sai loetud mõttega, et palju nad nüüd juurde panevad... ent isegi vaatamata sellele, et sõjaväes istumise ajal oli võimalik uurida vene ülisajasi mikroskeeme ja leida pärast kesta mahakoputamist kiri „Siemens”, jõudis alles pärast taasiseseisvumist täiega kohale, et valetati mitte pool või kolmveerand juurde, vaid ainult vale oligi, mingit vene mikroskeemide väljatöötamist ja tootmist ei olnud olemaski, olid ainult tehased, mis ostetud-varastatud mänguasju ja kodutehnikat osadeks võtsid, et sealt sõjalennukitele ja kosmosetööstusele vajalikud mikroskeemid kätte saada.  
Samas – valetamine, varjamine ja vassimine takistab arengut. Raamatus teeb Kolooniate Liit seda ka seal, kus sel mingit mõtet ei ole. Mis tekitab jälle tunde, et siin on midagi kas läbi mõtlemata või kõige viisakamalt öelduna süžeele ohverdatud. Ma ei tea, mispidi see päriselt on – on see enesetsensuur, et poliitilise korrektsuse huvides igaks juhuks kujutada negatiivsena Kolooniate Liitu, et lumehelbekesed ei leiaks seal Riigi ihalust? (Mis sest, et too oli ju inimkonna päästnud ja võimaldanud sel edukalt areneda.) Või – olen seda ennegi näinud – ongi autoril pateetiline usk, et asjad on tõeliselt hästi siis, kui kaagutav kari konstitutsiooni kirjutab? (Või on see kavalus, et katsuge te, pooletoobised kultuurirevolutsionäärid, USA aluste kallale minna...)  
Koloniseerimine käis „Vanamehe sõja” maailmas ka pehmelt öeldes tagumiku kaudu – ja see on tegelikult peaaegu ainus asi, mida kuidagi ei taha autorile andeks anda. Et ilma kirjeldatud ropult ja rabavalt ajuvaba meetodita ei oleks kolmandat-neljandat lugu olnud. Nimelt et visatakse kaks ja pool tuhat kolonisti kuhugi planeedile ja vaadatakse, kas nad ellu jäävad.  
Sellega on kõik valesti. Absoluutselt kõik, ja, ütleme, ikka päris valus oli lugeda seda jama, millega autor asja põhjendada püüdis. Ei ole usutav, et inimesed ei tea enne planeedile laskumist, mis seal kasvab. Me saadame juba praegu Marsile automaatjaamu – ma olen päris veendunud, et muude kirjelduste põhjal eeldataval tasemel inimkonnal olid väga standardsed automaatlaborid, mis laskuvad planeedile ja annavad viie minutiga vastuse.  
Kes-mis saadetakse esimesena potentsiaalsesse kolooniasse? Uurimislaev teadlastega. Kui on ohtlik, siis ka sõjalaevad. Luuakse kindlustused (satelliidid orbiidil). Luuakse maaalused kompleksid (nad lõid neid ju päris vabalt igasugustele asteroididele etc). Tõenäoliselt elab mingi punt aastaid enne massilist asustamist planeedil ja tõenäoliselt proovivad nad kasvuhoonetes ja katselappidel ikka põhjalikult ära, kuidas maised eluvormid kohalikega läbi saavad.  
Ja kui kolonistid tulevad, siis probleemiasetus, et nad võivad saagi ikaldumise korral nälga surra, jookseb vähemalt minu talumisvõime jaoks liiga sügavalt lati alt läbi. Neil oli seal hunnik laevu ja nad ikka tundsid kaubavahetust ja nii edasi – kui sa ei viska kuhugi planeedile kurjategijaid telesõu tarbeks (et ega me koloniseerida tahagi, lihtsalt lõbus vaadata, kaua neil kärvamiseks kulub), siis pole paljumiljoniliste elanikkondadega planeetidel mingi küsimus leida toitu paarile tuhandele inimesele kasvõi järgmised sada aastat. Kui ikka päriselt tahad koloniseerida...  
Ühesõnaga, robotid, maaalused rajatised, automaattehased... – paartuhat põldu sonkivat kolonisti pinnal on klounaad.

Lõpetuseks –

Eks selles „Vanamehe sõja” maailmas ole tohutult jama ka.  
Aga ikkagi see meeldib mulle. Ma leian vigu mistahes ulmekirjaniku, Asimovi, Clarke’i, Heinleini ja nii edasi maailmades. Ent nii nagu nende puhul, ei ole Scalzi puhul probleem, et ei, nii see küll ei käi... Lugu on hea, lugu on inimestest, paneb mõtlema ja kaasa elama.  
Ma ei saa autorile ette heita, et ta ühel hetkel midagi muud kirjutada tahtis ja selle maailma (vähemalt minu jaoks) kuidagi poolde vinna jättis – st nii palju on kasutamata võimalusi!  
Nii et näis – ma ei riski kihla vedada, kas „Vanamehe sõja” maailma lugusid juurde tuleb ja kui head need on. Aga loota võib alati.