Märkus:

See tekst on ilmus Vabaerakonna nädalakirjas siis, kui kõik oli veel lahtine (ja on reaalselt kirjutatud veel paar päeva varem), st juhul, kui erakonda oleks siiski valitsusse kutsutud, oleksin läinud teravasse vastuollu nn põhijoonega...

„Kõige hullem pole see, kui oled otsustanud end müüa. Palju hullem on see kui tahad müüa ja pole ostjaid.” (Norman Spinrad, „Torgi Jack Barronit”)

„Nad on nõus läbi rääkima. Nad on nõus kõigi tingimustega. Sel pole midagi tegemist faktiga, et neil on hapnikku järel kolmeks minutiks.” („Star Trek: Insurrection”)

Kui öeldakse, et Eesti kuulub Ida-Euroopasse, tuleb seda võtta kiitusena – et Eesti ei kuulu lootusetusse, „neli tuhat versta vohavasse nõmedusse ja saasta” (Mihhail Lermontov) – endisesse Nõukogude Liitu. Ent veerand sajandit iseseisvust on vast rohkem lääne ühiskonnaga kokku puutuvatele inimestele selgeks teinud meie suurima häda – väärtuste kriisi.

Eesti rahval on olnud juba peaaegu terve põlvkonna võimalus otsustada oma saatuse üle valimiskastide juurde astudes. Kui oleme valinud enda üle valitsema saamatud vargad, on see olnud meie valik – vargaid valivad vargad ja lolle lollid. Ah et kedagi teist ei ole valida? Või et ükskõik, keda valid, on nad varsti samasugused? Selle asja nimi on ühiskondlik surve. Ehk veelkord lühidalt – meil on väärtuste kriis.

Me oleme tõestanud, et saame iseseisvusega väga halvasti hakkama – aga kuidas teisiti nimetada väljasuremist? Et meie majandus tammub paigal ja töötegijad eelistavad lahkuda? Jah, meil on riik ja võiks lõpetada selle alla igasuguse piiri rumala jutu, nagu ei tohiks me tükikestki iseseisvusest ära anda – Georgia ja Ukraina saatus on näidanud, et ilma EU ja NATO-ta poleks meil riikigi.

See sissejuhatus oli laiema tausta teadvustamiseks –

Koalitsioonid ei sünni tühjusest

… ehk vajadus on veidrate voodikaaslaste ema.

Eesti sai pärast 2015. aasta valimisi kaotajate koalitsiooni. Kolm kartellierakonda panid seljad kokku, et veel natuke võimul püsida.

Pooleteise aasta tulemused räägivad ise enda eest, koalitsioon lagunes esimesel vähegi viigileheks sobival ettekäändel ja nagu asjaosalised ise seda tunnistasid ja nimetasid, käis vaikne hooramine juba vähemalt pool aastat.

Ümbersünd Keskerakonnas?

See erakond loodi omal ajal teatavasti Rahvarinde jääkidest, n-ö pärast, mis jäi järele pärast seda, kui kõik maailmavaate ja ideedega inimesed olid oma erakonnad moodustanud. Selle kohta saab öelda ainult niipalju positiivset, et see on – toetudes ise endistele okupantidele ja Eesti riigi vaenlastele – liitnud Eestimeelseid jõude. Maailmas teada-tuntud moel on Eesti olnud terve põlvkonna nn hapra iseseisvuse lõksus – meie majandus ja laiemalt ühiskondlikud reformid on tammunud paigal, sest eraldusjoon parlamendis ei ole läinud mitte niivõrd ideede, kui läände kuuluda tahtvate eestlaste (eestimeelsete) ja erinevatel põhjustel Eestit Vene mõjusfääri tagasi tahtjate vahel.

Mis on nüüd muutunud? Esimehe vahetusega ei ole Keskerakonnas veel mitte midagi muutunud. Mitte midagi sisulist! Endiselt kuuluvad erakonda (erakonna juhatusse) Eesti huvide vastu töötavad inimesed, endiselt pole see erakond mõistnud hukka Venemaa sõda Ukraina vastu ja endiselt kehtib leping Ühtse Venemaaga. Revolutsiooni ei toimunud, toimus ainult siltide vahetus.

Tahan ministriks!

Muidugi luuakse erakonnad selleks, et võtta valitsusvastutus – valitsuse moodustamiseks on vajalik parlamendienamus ja on loomulik, isegi möödapääsmatu, et kui erakond kuulub punti, kes on võimelised enda poliitikat toetavaid seadusi kehtestama, võetakse vastutus ka ministeeriume juhtides.

Kui aga erakonnal on mingisugusedki põhimõtted ja vastutust valijate ees, algavad siinkohal raskused. Koalitsiooni minnakse selleks, et oma ideid ja plaane ellu viia. Iga hinna eest valitsusse trügimine on poliitiline enesetapp.

Eriti ebameeldivaks lähevad aga asjad hetkest, kui koalitsiooni minnakse kindla teadmisega, et omi mõtteid saab ellu viia vaid niipalju, et keegi ei saaks öelda, et üldse ei viida, ja üürikest tähelendu püütakse ära kasutada erakonna reklaamimiseks.

Hullud kombinatsioonid

Kõik algab ja lõpeb sellega, et kui praegu on riigikogus kaks parteid rohkem kui veerandi häältega, siis see tähendab, et neid mõlemaid pingile saata ei saa. Üks neist on ülbe võimupartei, mis suuresti vastutab Eesti tänase viletsa olukorra eest, teisel aga pole pakkuda muud, kui kõigis terve mõistusega inimestes õudu tekitav mõte liikuda lähemale endisele okupandile.

Sügav iroonia peitub faktis, et IRL ja sotsid, kes peaksid olema suhteliselt vastandlikud, moodustavad kolmanda sellise üleveerandise tüki ja peavad hambad ristis teineteist taluma – üksi pole nad midagi, koos aga võivad end müüa ühele või teisele suuremale tükile.

Õnneks (jah – õnneks!) on kaks uustulnukat riigikogus nii väikesed, et ei saa seda punnseisu muuta.

Kurb ja naljakas on vaadata, kuidas need kaks poolsuurt nüüd vingerdavad ja üritavad musta valgeks rääkida.

Sest ainsa alternatiivina oleks veel muidugi võimalik REF-il ja KESK-il kokku minna… No las lähevad, nähkem positiivset – siis saaks ehk suuremale hulgale valijatele selgeks, mis on mängu nimi.

Õudne lõpp või lõputu õudus?

Me ei pea muretsema teiste maine eest – Vabaerakonnal on vastutus oma valijate ees. Muidugi tuleb teiste erakondadega läbi rääkida ja kellel saaks midagi selle vastu olla, kui läheksime koalitsiooni, kus saame ellu viia suurema osa oma plaanidest Eesti ühiskonna tervendamisel?

Ainult et see on äärmiselt ebatõenäoline ja siin tuleb mängu laiem plaan – me vastutame Eesti tuleviku eest ja seega on meil vääramatu kohustus järgida oma põhimõtteid ja vaadata kaugemale kui hetkeline kasu sellest, et näe, need kutsuti ka mängu.

Kuulge, vaadakem asjale kainelt – Eesti tuleviku heaks on vaja teha palju rohkemat kui udust vihjet seksimise soodustamisele (aga rohkem seni välja käidud mure rahvastiku kahanemise ja vananemise pärast sisuliselt ju ei tähenda). Vaadakem tõele silma – kas moodustatav valitsus ikka suudab adudagi, mida tegema peaks? Sisendab see vähimatki lootust, et miski oluliselt paraneb ja me hakkame rahvastiku vähenemise ja vananemise, majandusliku stagnatsiooni ja vanast Euroopast suureneva mahajäämuse nõiaringist välja tulema?

Mõelgem korra tõsiselt järele – kas ükski võimalik kombinatsioon annaks vähimatki lootust, et toimub midagi peale valimislubaduste, põhimõtete ja väärtuste jalge alla tallamise?

Jah, Eestis on raske esile kutsuda erakorralisi valimisi.

See aga ei tähenda, et Vabaerakond peaks end peldikusse uputama ainult selleks, et mingi valitsusesarnane toode saaks korraliste valimisteni tiksuda.

Vabaerakond peaks minema valitsusse ainult siis, kui saame riigikogukohtade põhjal eeldatavast kordades suurema mõju.

Me ei pea muretsema, mis saab keskist. No las laguneb vene- ja pensionäriparteiks. Võib-olla oleks ammu aeg; vähemalt tooks see rohkem selgust.

Me ei pea muretsema, mis saab irlist. See on surnud erakond; tsiviliseeritud inimestena me austame surnuid, aga mitte neid, kes ei taipa vaikselt surnud püsida – vanad eestlased isegi naelutasid ebasurnu kirstu, kui see elavaid tülitamas käis.

Me ei pea muretsema, kuidas käitub EKRE – lähevad valitsusse nägu kaotama, mingu; kingime tordi ka ja ütleme aitäh konkurendile (endale) vee peale tõmbamise eest.

Meie asi on kasvatada oma mõju, olles see, mis me oleme – vabade kodanike poliitiline väljund. Meie relv on aus poliitika ja näoga valijate poole seismine. Loodav valitsus ei vaja meid ega meie seda valitsust. Kui me end paari ministrikoha ja natukese seltskonnamelu pärast peenrahaks vahetame, pole meid pärast järgmisi valimisi olemas.