Viimasel kolmapäeval (09.11.2016) tekitas Eesti uudiste jälgimine mitmeid dissonantse – mitte, et see meie meedialaadsete toodete puhul midagi ebatavalist oleks. Esimene uudis oli USA presidendivalimistest, alles seejärel oli jutt umbusaldusavaldusest. Ühelt poolt on raske vastu vaielda, et maailma juhtriigi juhiga seonduv on hulga tähtsam, kui siblimised tähtsusetu karukolka vallavolikogus, teisalt aga on hea teada, et see seisukoht on juba üldiselt omaks võetud; mis muidugi ei takistanud seda kajastamast kohalike ettekujutuste tasemel heast ajakirjandustavast ja eetikast – sõna sai ainult lahkuv peaminister…

Aga tagasi olulise juurde. Ennustamine on tänamatu tegevus; eriti siis, kui prognoosi – ükskõik millise – eest saad sa tõenäoliselt vastu pead ja keegi ei kuula argumente, vaid lähtutakse „usust”. Muide, üks olulisemaid viimastel kümnenditel koos uutmoodi religiooniööga tulnud fenomene on nn faktikindel inimene, kellele need mingit mõju ei avalda…

Miks Donald Trump võitis?

Enne, kui pisut lahata, mis nüüd saama hakkab, tasub meelde tuletada, miks juba umbes aasta näitasid vähegi tõsiseltvõetavamad (poliitkorrektsusest või isiklikest huvidest kallutamata) analüüsid, et Donald Trumpil on võimalus  (NB ­– võimalus!) võita.

Esiteks Kesk-Lääs, mille käitumist nimetatakse juba Rust Belt Brexitiks (Roostevöö Brexit). Suure Järvistu tööstuslinnad, mis tegid Ameerikast maailma võimsaima riigi. Tohutu industriaalpiirkond, mille töölised olid pikki aastaid arvukas ja eluga rahul olev keskklass. Donald Trumpil polnud muud vaja, kui lajatada, et ta saadab pikalt NAFTA ja TPP ja kehtestab 35% tollimaksu Mehhikos toodetud Fordi autodele ja Hiinas toodetud iPhone’idele, ja kõik need lootuseta, suures osas tööta töölised tundsid, et neil on pihus haamrivars, millega neid petnud süsteemile sõnum saata.

Tolle kibestunud endise keskklassi arusaamad on muutunud – kui kapitalil pole kodumaad, pole sel ka tulevikku; täiesti vaba turg on enesetapjalik mõttetus, sest see ei tooda juurde uusi turulisi. Teadus, tehnika ja haridus tõmbuvad sinna, kus nendega on midagi teha, ehk kui tööstus kõnnib minema odavamat tööjõudu otsima, kõnnib tarkus loodusseadustest tuleneva paratamatusega mõne aja pärast järele. Niimoodi, seismata selle eest, mille peal üldse kasvas industriaalühiskond – õnneliku ja eluga rahul oleva lasterikka keskklassi pere peal, kui see igaks juhuks välja öelda – hävitab USA eliit baasi, mis tegi selle riigi selleks, mis see eile oli.

Teiseks on maailma tekkinud uus ohustatud liik – Valge Heteroseksuaalne Mees. Võimalik, et selle eluka aeg ongi läbi. Võimalik, et maailm on parem paik, kui selles pole enam seda karmi, töökat ja nutikat tegelast, kes, piibel ühes ja püss teises käes, kihutas indiaanlased minema, lintšis neegreid, näitas rusikahoopidega koha kätte pededele ja jõudis sajandi eest ka Uues Maailmas enam-vähem kõige selleni, mis manifesteerus kommunistlikes ja fašistlikes koonduslaagrites (näiteks ühiskonnale ebavajaliku elemendi sundsteriliseerimine).

Paraku tuleb siin kusagil vastu piir. See ohustatud liik on valmis omaks võtma või vähemalt näiliselt leppima, et naised, värvilised ja kõik need kümned viimastel aastatel defineeritud sooidentiteedid on ka inimesed, ent kusagil teadvusenurgas rabeleb ikkagi mälestus sellest, et kunagi oli uhke olla. Ja et nüüd oleme kaheksa aastat näidanud, kui hästi meid on dresseeritud, ja lasknud end neegril käsutada; selle eest premeeritakse meid kaheksa aasta naisele allumisega… Võib-olla peataks selle enne, kui Valgesse Majja tuleb hermafrodiitne zombi?

Kolmandaks on sul lihtne võita, kui vastaskandidaat on tõeline kõntsakott, keda praktiliselt kogu elektoraat peab ebausaldusväärseks valetajaks. Kord on ta homoabielude vastu, siis poolt; kord võitleb ta naiste õiguste eest, siis võtab ette järgmise grupi, olgu need siis noored, vanad, puertorikolased või soomuutjad, ja sisuliselt nullib eelmised lubadused iseendale vastu rääkides. Lühidalt, ta esindab kõike seda, mida pilatakse „tüüpilist poliitikut” mõnitavates lugematutes koomiksites, raamatutes, pilapiltidel ja etendustel – kelle ainus eesmärk on saada valitud, ja valija võib kindel olla, et kõik lubadused tühistuvad valimiskastide sulgumisel ja edasi tegeleb ta ainult valetamise ja omakasupüüdliku sahkerdamisega. Liitusid veel siin Eestis vähem mõistetavad aspektid, näiteks kuidas käituvad Bernie Sandersi (Hillary Clintoni vastaskandidaat Demokraatide seas) pooldajad.

Lühidalt, Hillary Clinton oli ohutu valik kõigile neile, kes kardavad muutusi. Tema poolt ei hääletanud heameelega keegi, kel on allergia poliitilise pullisõnniku vastu.

Neljandaks, väga paljudel inimestel on lihtsalt kõrini. Me elame maailmas, mis näib olevat kaotanud midagi, mis selle säravaks ja elamisväärseks muudab. Nagu korra mainitud, ei kõneta eestlast paljude ameeriklaste maailm, ja seetõttu lubatagu interpreteerida meedias ringlevat ja oma ameerikamaa tuttavatelt kuuldut üldinimlikult arusaadavamas võtmes. Lõhe selle vahel, mis moodustab paljude inimeste igapäevaelu ja kuidas eliit endale maailma ette kujutab, laieneb. Kusagil on pühad inimõigused, diplomaatiline kavalus ja humanismi võidukäik. Meil siin on illegaalide kuritegevus, suurenev tööpuudus ja kasvavad hinnad.

Võibolla pole „kloun” just parim valik… Aga see mees lööb süsteemi segi! See raputab kogu seda ajusurnud, enesega rahulolus unelevat ja iga päevaga impotentsemaks jäävat valge – uups, nii ei tohi enam mõeldagi… – inimese maailma. Ja siis seisis too jänki valimiskasti juures, kus pole kurja silma, kes ähvardab repressioonidega, kui midagi poliitiliselt ebakorrektset teha. Ta valis mehe, kes esindab kõike seda, mida ta isegi olla tahaks; mehe, kes lubab Ameerika taas suureks teha. Tal oli hääl ja ta kasutas seda.

Poliitkorrektsuse öö

Teadvuse üks huvitavaid omadusi on võime luua reaalsusest sõltumatuid virtuaalstruktuure; lihtsamalt öeldes valetada. See avab uusi võimalusi kommunikatsioonis ja seeläbi inimeste oma tahtele allutamisel. Nagu maailmakogemus näitab, mõjub väljamõeldud sõber – jumal – teatud tingimustes positiivselt; võimalik, et suure süsteemse valetamiseta – monoteistliku religioonita – poleks üldse olnud võimalik omal ajal üles ehitada põllumajanduslikke ühiskondi.

Küberneetilisest vaatekohast on religioon kõigest teatud mudel, mille edukust saab mõõta mitte reaalsusele vastamise järgi, vaid kas seda rakendav ühiskond jääb ellu või mitte.

Laskumata pikemasse targutamisse, on vasakliberaalne humanism kah üks reaalsusest sõltumatu virtuaalstruktuur, mis mingil hetkel oli edukas. Mõelgem järele – selle mudeli rakendamine tegi võimalikuks suured koloniaalvallutused, sest andis kõigile vallutatud rahvastele teatud kindlusetunde, et neid ei tapeta maha – nõrgestas vastupanu seeläbi, et andis võimaluse alla anda ja sealjuures nii ise kui rahvana ellu jääda. Sellesama mudeli natuke muudetud kujul pealesurumine tegi võimalikuks teatud aegadel imeda lääne ühiskonda sisse tohutul hulgal odavat tööjõudu.

Kõik mudelid, mida pidevalt reaalsusest tuleva tagasisidega ei korrigeerita, muutuvad mingil hetkel iseenda vastandiks – nii, nagu kristlus muutus vaimupimeduse repressioonirelvaks, pidurdades Euroopa vaimset arengut ligi tuhat aastat, on vasakliberaalsus arenemas ühiskonnaohtlikuks nõiahaamriks.

Võimalik, et need on erineva suurusjärgu asja, ent samas on võimalik, et inimesed on midagi õppinud (mida mulle meeldiks uskuda) või maailma areng lihtsalt kiireneb – igatahes näib, et pääseme poliitkorrektsusest kiiremini kui tuhande aastaga.

Miks tuleb muutuste aeg?

Lihtne vastus – keskkonna survest. Vana-Egiptusel mingil ajal välisoht puudus, sest niisutatavad maad andsid teistest võrreldamatult paremat saaki, mis lõppkokkuvõttes võimaldas ülal pidada teistest võrreldamatult võimsamat armeed. Mida tarka nad siis tegid aastasadade vältel selle tohutu ressursiga? Oli siis Egiptus täis hea tervise juures õnnelikke inimesi, kes arendasid teadust, kunsti ja kirjandust? Naerukoht – ei, nad ehitasid rabavalt mõttetuid, mõistust kui kontseptsiooni sügavalt solvavaid kivihunnikuid.

20. sajandi humanismi, inimõiguste, liberaalsuse jmt-ga seotud mõtteviis on andnud tagasilöögi – immigrantide osa kuritegevuses on tihti 10–20 korda suurem, kui nende protsent ühiskonnas; islam põlgab „pehmeid väärtusi” avalikult ja kasutab oma võitlejate kaitsmiseks inimkilpi; Venemaa ei demokratiseerunud, vaid vehib tuumarusikaga, valetab, laimab, sigatseb ja üldse pasandab igas suunas, sealjuures edukalt ja mõnuga; totalitaarne Hiina tugevneb; läänelikud väärtused on välja pekstud õige paljudest riikidest, mis umbes poole sajandi eest näisid kohe-kohe tsiviliseeruvat. Ja kõige olulisem, kuigi sellest oskavad just „humanistid” kõige nürima tölplusega mööda vaadata – too tolerantne, leebe ja kõikemõistev läänemaalane ei paljune…

Esiteks:

Trumpi võit ei tulnud tühjusest ega ole lahutatav kontekstist – Brexit, Le Pen, Viktor Orbán, Sverigedemokraterna, Põlissoomlased, EKRE ja nii edasi, eks ole. Maailm on valmis uueks mõtteviisiks, sest – kuidas vanemale generatsioonile koolis õpetatigi – keegi ei taha ja keegi enam ei saa endist moodi elada.

Teiseks:

Kohe ja kiiresti ei muutu miski. Kuid samas on selge, et maailm hakkab muutuma. Andkem endale aru, et alles tulevad põlved hakkavad hinnangut andma, olid muutused positiivsed või negatiivsed. See hala, mis teatud ringkondades Trumpi võidu puhul lahti läks, teeb häbi ainult halajatele. Maailm on karm paik, see ei hooli vähimatki sellest, mis hinde mõni solvunu talle annab.

Kolmandaks:

Meilgi on aeg tõsiselt tuulutada oma „ekspertide” kogu. Tegelased, kes olid väga veendunud Trumpi kaotuses, võiksid edaspidi ikkagi sõna võtta meelelahutuslehekülgedel koos selgeltnägijate ja muude umbluu-ajajatega. Meil on aeg tõsiselt tuulutada ka oma meediasarnaseid tooteid – endiselt läheb seal kaubaks ainult nn peavool.

Neljandaks:

Riigid, rahvad ja inimesed käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Õhtumaade allakäigust on räägitud sajandi ja me võtame end liiga tõsiselt, pidades praegust hetke mingiks oluliseks pöördepunktiks ükskõik mis suunas. Võib-olla on läinud põlema piisavalt punaseid tulesid, et nii mõndagi helget esindav, kahjuks viimasel ajal kõige lahke ja avatu väärtust häbistav vasakliberaalsus moondub millekski vähem enesehävituslikuks. Võib-olla oli tegu ainult ajutise peatusega pidurdamatu hävingu teel. Võib-olla aga on aeg küps oma maailma uueks mõtestamiseks, sobitades erinevatest maailmavaadetest parimaid ja enam tulevikulootust andvaid tükke.

Kokkuvõtteks:

Trumpi võit on üks kuradi tore asi – see annab lootust, et elu läheb huvitavamaks.