Jee, mu raamat leidis äramärkimist!

->

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Siim Veskimehe romaani «Vanavanamees»

(Edasi läheb tekst seal nii:)

"Täienduseks ja vastukaaluks eelkirjeldatud teravmeelsele naisraamatule sobib suurepäraselt Siim Veskimehe muhedalt maskuliinne ulmeäkšn «Vanavanamees». Ma oleks pealkirjaks pannud pigem «Vanavanataat», kuna Vanataat on maarahva mütoloos ju üks Taevaisa nimesid ning suurematel ja väiksematel jumalatel on «Vanavanamehes» koht mis koht. Aga see selleks, on nagu on.

Algusest otsani tihedat tegevust, madinat, mõtisklust ja rändamist täis raamat. Kusjuures ma ei saanudki päriselt aru, kus õigupoolest rännatakse. Kindlasti mitte ajas, aga päriselt mitte ka ruumis. Liiga palju selle üle juurelda ei jõua, sest hool ja hoobil vahet pole ning tegevuspidevus kannab kaasa. Õigupoolest ei meenugi viimasemast ajast, kui üldse, sedavõrd armutu kapakuga pinevikku. Sobiks suurepäraselt filmiks ümber valada, rammusaks ja suure-eelarveliseks lärmakaks kolistamiseks. Oluliselt nõrgematest raamatutest on filmiklassikat välja võlutud.

Veskimees on paadunud, et mitte öelda panetunud ulmeautor ja eks siingi kasutatakse žanriomaseid klišeid vanameistri voli ja vabadusega, ajuti ka sujuva eneseirooniaga. Teada ju, et ulmeautorid annavad oma tegelastele võimalikult totakaid nimesid. Veskimees annab ka, ühtedele kohe eriti, ja siis küsib luba kutsuda neid lihtsalt Tikuks ja Takuks. Koopaoravatega pole Veskimehe ukkunüflitel ja muudel jälganditel muidugi vähimatki pistmist. Arvutiajastul peaks olema lihtne väheke eksperimenteerida ja asendada mõnes ulmemanuskriptis keerulised ulmekirjandusnimed näiteks Sirje, Kevini ja Haldusjuhiga ning vaadata, kas tegevus ikka kannab.

Otsaga sügavas nõukogude ajas, teise otsaga tänapäevas ja hulga otstega ma nüüd tõesti täpselt ei tea, kus just – tõhus isane kärtsmürts näkkumakku lugu, millest ei puudu ka romantilised ega filosoofilised noodid. Vürtsitab suve küll."