Kohe mitte midagi positiivset ei meenu. Võimalik, et ma pole objektiivne hindaja, sest näen asja eriti mustades värvides ühe isikliku õnnetuse tõttu, mis ületas kõik, mida seni olen elus kogenud. Aga ma vähemalt püüan.

… Kohe mitte midagi positiivset ei meenu!

Pisiasjad muidugi välja arvata. Ah jaa, SpaceX sai lõpuks oma Falconid käima ja ISS ei sõltu enam Venemaast. Hiinlaste automaatjaam käis Kuul ja tõi kaasa peotäie kive.

Aga teate, leidus kahejalgseid kõntsakotte, kes isegi nende saavutuste vastu protestisid. Hiinlaste vastu tegelikult vähe, see ei puuduta õieti kedagi (lihtsalt tore, et pärast ligi 60 aastat justkui jälle midagi Kuu suunal toimub), aga venelased üritavad Falconi turvalisust kahtluse alla seada; nende äri ju kõrbes; pärast USA kosmosesüstikute ärakukkumist tõstsid nad ühe astronaudi ülesviimise hinna 20 miljoni USD pealt 70 peale.

Astravetsi tuumajaam Valgevenes hakkas elektrit andma. Leedulased teevad põrsakisa, mis on kuidagi eriti silmakirjalik ja alatu – EU sundis neid Ignalina tuumajaama sulgema (tasuks muidugi elektrihinna räme kasv), uue ehitamise hääletasid nad referendumil maha ja nüüd kiunuvad, et elektri hind võib langeda.

EU käitumist iseloomustab, et Ignalina sulgemine oli Leedu EU-sse pääsemise eeltingimuseks ja neile lubati jaama likvideerimise kompensatsiooniks 820 miljonit eurot. Mis on muidugi täpes Leedu majandusele Ignalina ärakukkumisest tuleneva kahju kompenseerimiseks ja (2014. a) tõdeti, et jaama lõpliku likvideerimise kuludes on 1,5 miljardi eurone auk.

Teadus ja tehnika? Mitte midagi. Muide (nagu ka ERR Novaator), selles osas kiputakse vaatlema viimast kümmet aastat, et üldse midagi nimetamisväärset kokku kraapida; siis tuleb Higgsi boson (2012), täpsustused universumi mudelis… ja kõik. Olgu, kõik DNA-ga seotu on kõvasti edasi läinud, aga näiteks ühiskonna ja kultuuri osas on selgelt näha allakäiku – keskendutakse oma naba imetlemisele ja tegelikkuse võltsimisele, et „tõestada” „korrektseid” teooriaid.

Arvutustehnika, tehisintellekt. Jah, asjad liiguvad. Kvantarvutid on ehk sammuke reaalsusele lähemal. Hiina tegeleb näotuvastusega, et rängemalt pitsitada oma totaalse kontrolliga; infrakaameraga kombineerides ka läbi maski. Diskussioon, mis lahvatas, kui kahe aasta eest isesõitev auto inimese tappis, on vaibunud – kedagi ei huvita, ehk sõidab minust mööda…

Muidugi iseloomustab kogu aastat koroonapaanika. Mis teiselt poolt riimub tõdemusega, et inimkond pole mitte kunagi kriisis nii hästi elanud, ja statistikast hakkab tasapisi välja paistma, et jah, muidugi suri osa inimesi vast pisut enne õiget aega, kuid järjest raskemaks läheb ilma tugeva kohendamiseta näidata, et meil midagi erilist sünniks.

Mis viib kahe ebameeldiva tõdemuseni, mis omakorda on tasapisi sadestunud juba tükk aega, nüüd lihtsalt eriti teravalt manifesteerunud.

Esiteks, „optimeeritud” ühiskond on nõrk ja haavatav ühiskond. Oh kui terved me oleme – tegelikult on terve läänemaailm tegelenud patsiendi esimesel võimalusel haiglast väljaviskamisega. Mis loomulikult ei ole põhimõtteliselt üldse halb – aga see on viinud haiglakohtade vähenemiseni. Mis tähendab ju ka kogu toetava infra „optimeerumist”. Ja niipea kui midagi ootamatut juhtub, ollakse kõhuli.

Kui kevadel olid Saksamaa ja Itaalia suremus covidisse haigestunutest (ühel hetkel; mul puudub lõplik statistika) vastavalt 0,4 ja 9,5%, siis peamise põhjusena tuuakse välja, et Saksamaal on intensiivravikohti elaniku kohta 2,5 korda rohkem.

Sama kehtib kõige muu suhtes, alates kasvõi kuulsusrikkast peldikupaberist ja lõpetades energiavõrgu ja kaitsevõimega. USA, muide, nimetab põhjusena, miks kõik suuremad, mitmeid osariike hõlmavad elektrikatkestused on juhtunud sel sajandil, just optimeerimist – kui asi tõsiseks läheb, selgub, et ohutusvaru pole piisav…

Teiseks, lumehelbekesed suudavad terve ühiskonna surnuks kiljuda. Sotsiaalmeedia on nad täielikult vallutanud. Muide, osaliselt ka sellepärast, et tegusal inimesel pole nii palju aega – ega tegelikult ka huvi – kusagil FB-s või instas või kolmandas nartsissismiportaalis digitaalset saastet toota.

Ilmselt jääb tuleviku ajaloolaste-sotsioloogide lahti harutada, kuidas indutseeriti nii täiuslik massihüsteeria, millega praktiliselt kogu maailm on kaasa läinud. Algavad ju kõik uudistesaated teadetega nakatumistest ja surmast – kas keegi mäletab, et kõik uudisteülekanded oleks alati alanud teadetega, et täna suri nii-ja-nii-palju rasvumisse, vähki, alkoholismi?

Ja muide, need numbrid olid ja on ka praegu kordi ja kordi suuremad koroonaohvrite arvudest. Iga kümne sekundi tagant sureb maailmas üks laps nälga – ja kedagi ei koti. Suri sel ajal, kui te eelmist lauset lugesite. Ja nüüd suri järgmine. Ja kui te hetke selle üle mõtisklete, siis juba kolmas. Ja kedagi ei koti. Aga lumehelbekesed kiljuvad hirmust ja patravad „hoolimisest”.

Afganistanis käib endiselt sõda; seal hukkub rohkem inimesi kui teistes konfliktides. Jeemenis, Etioopias, Burkina Fasos, Liibüas ja Kašmiiri piirkonnas käib sõda. Ukraina idaosa ja Krimm on endiselt Venemaa poolt okupeeritud; Türgi ahistab kurde ja Hiina ülbab Lõuna-Hiina merel. Navalnõi pääses napilt. Põhja-Korea on endiselt tuumarelvadega koonduslaager ja Iraan tahab tuumariigiks ja kisub Israeli ja USA-ga tüli. Et cetera et cetera ad nauseam.

Läheme siit keskkonna saastumise, majanduskriisi, tööpuuduse, Vene ja Hiina trollide „suunamudimise”, brexiti, inim- ja narkokaubanduse ja muu sellise „pehmema” jama juurde?

Sellised kokkuvõtted lõppevad tavaliselt positiivse noodiga. Olgu siis – oleks võinud ka hullemini minna. Pandeemia osutus nõrgukeseks (surnud haudadest ei tõuse), sügisesed piirangud solvavad endiselt tervet mõistust, aga teinekord justkui kumab läbi, et keegi kusagil nagu mõtleks, ja relvastatud konfliktid siia ei jõudnud.

Sama ausalt – midagi paremaks ei lähe. Eesti ja kõigi lääneriikide elanike keskmine IQ ja pikkus ja nii üldarv kui osakaal maailma rahvastikust langevad. 2021. aastat saab lugeda õnnestumiseks juba siis, kui ei kasutata sihipäraselt suuremat osa maailma tuumapotentsiaalist ja me ei pea uksi barrikadeerima nende eest, kel vaktsiini ootamatu kõrvaltoimena on tekkinud äravõitmatu nälg ajude järele.