Raamatud

Siin on mu raamatuna ilmunud loomingu tutvustused:

 

Kolmas tähevärav

Aga mis siis, kui mõni tähevärav oleks Eestis?
Ei, kõik on hoopis teistmoodi kui kuulsas „Stargate” seriaalis, aga mõttetu on teeselda, nagu ma sellest ei teaks. Sellega seoses tekkivate allusioonide kohta kirjutasin täpsemalt oma päevikus:

Asunduste öö

See raamat on osaliselt mõtteline järg Isaac Asimovi Roboti-tetraloogiale, kuid lehekülgedel seavad end julgelt sisse ka hoopis teistest lugudest tuntud motiivid; kummatigi on need vaid taustaks.
„Asunduste öö” annab ühe võimaliku vaatenurga küsimusele, mis võib inimkonnaga juhtuda, kui kontrolli alt väljuvad nn nullinda seadusega robotid – kui neid ei piira robootika seadused, kui need on võimelised mistahes õudusteks, kui leiavad oma robotliku loogikaga, et teenivad inimkonda.
*

Haldjaradade ahvatlus

* Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõhuli ja veeretas end teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele.
Seal liikus paat. Valge pikk sõudepaat, milles oli seitse valget kogu. Paat libises ebaloomulikult kiiresti üle vee ja need seal paadis ei olnud kindlasti inimesed. Need olid väiksemad, tundusid olevat paljad ja peas oli neil mingi läikivate sarvede ja madude pusa, niipalju, kui Oldi paarisaja meetri kauguselt läbi võbeleva optilise sihiku aru sai.
Nad vahtisid sõnatus vaikuses, kuni paat kadus jõel hõljuvas hämus.

Kaugete päevade naeratus

Idee jutukogu välja anda tuli kirjastuse Fantaasia toimetajalt Eva Lutsult (tänan!). Tõepoolest, aastatega on kogunenud päris palju jutustusteks ja lühiromaanideks kvalifitseeruvaid tekste, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, nii võrgus kui paberil, mis üldiselt on olnud Stalkeri hääletustel ikka seal üleval otsas ja mis nii või teisiti – vähemalt mulle endale tundub – on ehk midagi (näiteks lugemist) väärt. Nii ma siis panin selle kogu kokku, esialgu küll hunnikusse loopimise meetodil, st võtsin kõik eelpooltoodud määratluste alla mahtuvad tekstid ja lasin copy-paste’iga ühte faili kokku (kulkale esitamiseks, noh).

Lõputu juuni

Romaan "Lõputu juuni" on, ütleme, üsna eksperimentaalse avaldamislooga. Nagu öeldud, ilmus see kõigepealt ajalehes "Lääne Elu" järjejutuna. Kui romaan oli ilmunud, andsin selle (kulka toetusel) välja digiraamatuna. Ja nüüd, 2013 aastal sain toetust ka trükiraamatu väljaandmiseks. Raamatust on pikemalt "Tööde ja maailmade" all , siin siis kaanepilt, mille eest suur tänu Siiri Kumarile.

Lahkulöömislahingud

Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat
„Ennesõjaaegne kullakarva” lõppeb järsult, nö poolelt sõnalt. Ni järsult, et üks mu tuttav kurtis, et käis lausa poes kontrollimas, ega ta kogemata praakeksemplari pole saanud ;-)
See romaan, mis tegelikult võiks kanda pealkirja „Kuu Ordu 2061. aasta sõda”, tuli kokku päris mahukas – raamatuna oleks tulnud ca 750 lehte. Sellest sündiski otsus lugu enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lüüa.
Jah, raamat oli sisuliselt sügisel valmis. Ja 2012 aasta mai alguses see ka ilmus!

Ennesõjaaegne kullakarva

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat
Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.

Sümfoonia katkenud keelele

Mida sa teed, kui sa oled 20 aastat vana ja su vanaonu on sulle jätnud maja ja ühe käsikirja, mida lugedes oleks kõige loogilisem arvata, et kellelgi sõitis katus kaugele ära või tehakse sinuga kummastavat nalja? Ja siis hakkad sa käsikirja vihjete alusel otsima ja leiad keldris midagi väga veidrat? Ja aina hullemaks läheb...

Taevatagune suurem ilm

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski „võtmeid”, mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab.

Keskpäevapimedus

Mida sa teed või elust arvad, kui ärkad selle peale, et sind raputab suur, valgekarvaline ja kõige rohkem vast Tähtede sõja Wookiet meenutav ahv? Sul pole vähimatki aimu, kus sa oled või kuidas sinna sattusid. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks – sa avastad, et oled kodust kirjeldamatult kaugel, lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga...
Raamatu tiitellehel on pühendus:
Minu lapsepõlvesõbrale Raulile, kellega koos unistasime koolipäevil kaugetest maailmadest – mõnest neist on nüüd kilde järgnevas loos – ja kes lahkus enneaegselt sel kevadel arstide käpardlikkuse läbi.

Poolel teel

Romaan leidis äramärkimist 2006 aasta romaanivõistlusel.
Ma kirjutasin ka seda pikalt, täpsemalt seisis see romaan aastaid ja aastaid. Vaadake, ma tahtsin alguses kirjutada täiesti realistlikku lugu. Noh, sellist krimisugemetega lugu, kus peategelane on hädas mölakatest äripartneritega ja üritab neile palgamõrvarit kaela saata, kuid lõpuks leiab, et ise tehtud, hästi tehtud etc etc. See absoluutselt ei huvitanud mind... Asi hakkas liikuma siis, kui ma tegin peategelasest nõia ja üldse muutsin ta elu hulga huvitavamaks.

Pilvelinnuste ajastu langus

Selle raamatu esimesed katked on pärit väga muistsest ajast, nii et suhteliselt õige on mõningate intervjuude põhjal kõlama jäänud mulje, nagu ma oleksin seda kirjutanud kakskümmend aastat. Teatud määral võtsin ma eeskuju Roger Zelazny Amberi-lugudest, kuid kui sealne maailm tegelikult ikka SF-i alla mahtuda ei taha, tahtsin omalt poolt välja mõelda meie maailmapildiga mingilgi määral kokkumineva tausta. Nii sündiski nn Lõimekera maailm, millesse kuulub ka 2010 ilmunud „Sümfoonia katkenud keelele” (neil raamatutel muide ei ole peale maailma midagi ühist).

Kuu Ordu

Ligi 500-leheküljeline „Kuu ordu” on tegelikult kogumik, mis sisaldab 6 teksti, milles 2 kvalifitseeruvad romaanideks, 2 lühiromaanideks ja 2 jutustusteks.
Kõik lood on mul siin „Minu lugude” all olemas:
„Aasta 2120 lend” (jutustus, esmakrodselt ilmus „Algernonis” aastal 2000 nime all „Kuu Ordu”)
„Saared kui säravad kalliskivid” (romaan, 2003)
„Taevaranna hõim” (lühiromaan, esmakorselt ilmus „Algernonis” aastal 2000 nime all „Chadis”)
„Hiidude liiga mängud” (jutustus, 2003)
„Pühapaikade pime lend” (lühiromaan, 2000)
„Vesivõsu” (romaan, 2003)

Kõver mets

Olgem ausad, see raamat sündis kahest asjast -- esiteks on mulle alati kuidagi kohatu tundunud haldjate ja igasuguste muude ebardite poole alt üles vaatamine, nagu seda rõhuvas hulgas fantaasiaraamatutes lugeda saab, ja teiseks tundsin ma tõesti kunagi nooruses üht selle raamatu kangelanna moodi tüdrukut (päriselus läks tal muidugi palju paremini kui raamatus, ta on täie tervise juures ja ütleb mulle isegi tere...) Eks ma siis keerasin nii sellele mälestusele kui lihtsale inimeseksolemise uhkusele paar vinti peale ja tulemust näete :-)
Seda raamatut tehti suhteliselt vähe, nii et mul on endalgi alles vaid 2 eksemplari, mida ma mitte kellelegi ei laena.

Operatsioon „Ogaline päike”

See on minu esimene ilmunud raamat ja esimene lugu nn Inimkonna Föderatsiooni maailmast (sinna kuuluvad veel 2007 aastal ilmunud „Keskpäevapimedus” ja 2008 aastal ilmunud „Taevatagune suurem ilm”).
Tõtt-öelda sündis selle loo idee juba millalgi keskkoolis -- kuidas saaksid tulnukad tehisinimeste abil maailma nii üle võtta, et keegi tähelegi ei pane. Kulus pisut üle 20 aasta ja ma paningi selle loo kirja. Loo paradiislikust ja pisut igavast planeedist, kus asjad ei esimesel ega teisel pilgul sugugi korras ei ole, kuigi enamik -- tõesti väga suur enamik -- inimesi elavad mugavat, mõnusat ja õnnelikku elu...