Kogu loost on möödas umbes neli aastat. Ootamatult oli põhjust kirjutada epiloog. Lugu Thori tegemistest hakkas ilmuma järjejutuna Arvutimaailmas ja umbes seitsmenda osa juures oli ta äraseletatud näoga mu ukse taga: „Tead, mul käis külalisi!”

„Kapo?”

Ta turtsatas. „Ei. Tegelane, kellega Siseorganites töötades päris hästi läbi sain. Tema julges tulla.”

„Ja mis ta sulle rääkis?”

Thor uuris vastu valgus Hine'i. „Et kõik on muutunud ja et kas ma ometi pole nende palgal, kes Siseorganitele halba tahavad. Et miks hakkas see lugu ilmuma just nüüd?”

Siim Veskimees on üks neist autoritest eesti ulmes, kelle olemasolek teadvustus tänu võrguajakirja "Algernon" tulekuga tekkinud avaldamisvõimalustele ja kes eristub omataoliste seas täieliku pühendumusega teaduslikule fantastikale (SF), mille ehedamaks näiteks on 2001. a. ilmunud Galaktika sügavustesse paigutatud tegevustikuga debüütromaan "Operatsioon "Ogaline päike"". Kuigi kaugele ei jäänud ka Stalker lühijutust "Naeratus aastate tagant" samal aastal.

1. Oled oma žanriks valinud teadusulme. Kas Sa annad oma romaani ka mõnele füüsikule või astronoomile n.ö. „eelretsenseerida“? Kuskohast tulevad kõik need arvud ja arvutused? Kui tõepärased need on?

Lugu on kirjutatud Estcon 2015 kirjutamistoas ca 20 minutiga

Ma suutsin päästa oma kehadest ainult kolm. Need kõik olid pealegi meessoost.

Ei, ärge mõelge selles suunas edasi, sest situatsioon ei soosinud mingeid muid aktiviteete peale toore ellujäämise.

Esimene pähetulnud vastus on muidugi, et karja igavlevaid teismelisi tüdrukuid (need viimased sõnad võib igaüks asendada vastavalt oma orientatsioonile). Järgmiseks oleks muidugi jube tore uks, läbi mille sinna mugavalt saaks. Ja siis oleks veel tore, et naine seda ust ei avastaks...

Наперебой мигала вся имевшаяся в помещении сигнализация, пронзительно завывала сирена, темно-коричневая планета на экране стремительно увеличивалась в размерах, при этом стрелка на шкале реактора медленно, но неуклонно смещалась к красной черте. Сидевшая перед пультом девушка в растерянности кусала губы, пытаясь разобраться в показаниях приборов и понять, что означали цифры на экране.

Poiss ja tüdruk läksid läbi öise metsa.

„Jõuaks ometi kuhugi välja,” ohkas tüdruk. „Kuhu sa mu tassid?”

„Kannata veel, kohe jõuame, ma tean siinseid paiku,” vastas poiss ühtaegu meelitlevalt ja tüdinult.

„Kuhu me õieti jõuame?”

„Me ju rääkisime – siis näed, kui kohale jõuame.”

„Kus me üldse oleme?”

„Ma ju seletasin ja sa nägid, kust tulema hakkasime – maantee teeb siin käänaku, ees on meri; korralikku teed siin kahjuks ei ole.”

„Tead ikka, kuhu minna?”

„See on poolsaar. Eksida on võimatu.” Toon oli kannatamatu ja natuke kuri.

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.