Olin ka kaks päeva Paide arvamusfestivalil. Pühapäeva hommikul vaatasin meediat läbi, et saada aimu, kuidas üritus väljapoolt paistis, ja ei tea, kas nutta või naerda. Kohal oli hulk meie meedialaadseid tooteid, kuid selle asemel, et teha oma tööd, kajastasid need põhiliselt iseenda tegevust. Vaadake, päris ajakirjandus on selleks, et vahendada ühiskonnas toimuvat, mitte üritada seda produtseerida. Midagi on põhjalikult paigast ära, kui poliitikute, huvigruppide esindajate ja spetsialistide hääle asemel on meedia täis ajakirjanike arvamuslaadset mula, sekka kilde mõnest tuntumast poliitikust, et ei saaks öelda, et nad ainult oma naba imetlevad.
Siis jõudsin Andrus Kivirähu ketserlike mõteteni. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-ketserlikke-motteid.d?id=69542793 Väga õiged mõtted, aga natuke vaidleks vastu ja natuke täiendaks.
Esiteks, kas oleme juba tõesti sellises vaimses ummikus, et iga ebamugav või „peavoolust” erinev arvamus liigitub ketserlikuks? Teiseks, nähkem positiivset – Eestis on pead tõstmas kodanikuühiskond ja kuigi selle arengurada on täis laukaid ja rehasid, läheb kõik ometigi kohati lausa pöörase tempoga. Meie riigile ja rahvale oleks hea, kui kõik läheks veelgi kiiremini, aga imesid ei sünni ja sajanditepikkused protsessid saab läbi teha aastakümnetega, kuid mitte aastatega.
Kolmandaks, jääkeldrisse teatavasti saadetakse maha jahtuma. Lubatagu seda nii selgitada – igaüks suudab meenutada hulga luuletusi päikese ülevusest või koidu kaunidusest. (Minul tuleb küll esimesena pähe J. Viidingu „Päike paistab nagu mölakas...”) Ei poeedil ega lugejal pole tegelikult vaja mõista stabiilset termotuumasünteesi, mis igas sekundis neli miljonit tonni energiat välja kiirgab, või neeldumisspektri iseärasusi paksudes atmosfäärikihtides. Tahan sellega tähelepanu juhtida põhjus-tagajärje seosele – enne, kui saavad tekkida arvamuse vahendajad, peab olema midagi, mida vahendada, ja demokraatlikes riikide eksisteerib kodanikuühiskond vaatamata sellele, et igal pool leidub jõude, kes seda ohutult maandada püüavad.
*
Üritades kuidagi ühte lausesse kokku võtta seda, mis seal kahe päeva jooksul toimus, ja sealjuures viisakaks jääda, tuleks öelda, et meie ühiskonnal tervikuna on arenguruumi tohutult. Puhtformaalselt võttes oli asi ikka üsna hale: nägin, kuidas moderaator teeb lollide küsimustega kõik endast oleneva, et tappa mõistlik diskussioon, ja oli valus jälgida, kuidas sisult huvitava jutu mõrvas esineja, kellega võrreldes talvised kilpkonnad on väga väledad olevused. Tõesti ei tea, mida peaks ette võtma tegelastega, kes järjekindlalt käisid kõigil lavadel ja kui pöörduti saali poole, ajasid (sõltumata teemast) oma jura, ühe leebema näitena, et ärge käige koolis, vaid katsuge kahekümne euroga kuus kusagil maal läbi ajada (nagu selles sissetulekusektoris poleks planeedil juba paar miljardit konkurenti...) Vabandan, ehk pole sel teemal mõtet viriseda, sest see kõik käib asja juurde, kui igaühel rääkida lasta.
Aga miks jahuvad elust maal inimesed, kes tegelikult töötavad Tallinnas, ainult neil on töö, kus füüsiline keha ei pea tagumiktunde tegema, nad on kõik tsivilisatsiooni mugavused metsa vedanud ja ei oma suuremat sisulist või emotsionaalset sidet kohaliku kogukonnaga? Miks tomatid ei lenda, kui valitseva ametnike kliki esindaja teatab ülbelt, et hättasattunud inimesed ei vaja mingit rahalist abi, vaid veel rohkem ametnikke kontrollima, kas nad tõesti hädas on? Või kas siiski pole liig meie sügav flegmaatilisus, kui saame teada, et rahva arvamus ei loe midagi, rahvas on lihtsalt arenematu ja meist peabki üle sõitma, sest vähemuste õigused PEAVAD kaitstud olema? Kui noorpoliitik tund aega pikalt ja põhjalikult noortele vett peale tõmbas, tõestas ta vähemalt mulle ainult seda, et palju hullem viga, kuid 16-aastased valima lasta, on temasugustele hääleõigus anda. Ma kannatasin oma pool tundi, kui loovmajanduse (uhh, milline sõnavärdjas!) laval arhitektide ja filmitegijate esindajad teineteist viisakalt sinnasamusesse saatsid, ja veerand tundi, kui Euroopa Liidu tulevik seoti hõõglampide ümber toimunuga.
Ja vaba mikrofoni juures oli teinekord rääkijal lausa kaks kuulajat. Arvamusfestivali kodulehel jääb hunt vastuse võlgu, kui tal ei lubata lolli iba ajada. Võin isikliku kogemuse varal täie vastutustundega kinnitada, et see ei takistanud küll kedagi.
*
Aga teatud mõttes pole see üldse oluline. Oli nii palju siirast muret Eestimaa pärast, asjalikke ideid ja julgeid unistusi, mida toetas tõsine analüüs, oli läbimõeldud nõuandeid ja sügavaid elutõdesid. Suurem osa kohale tulnud inimesi võttis asja tõsiselt, südame ja mõistusega... aga, kui juba Viidingu tsiteerimiseks-parafraseerimiseks läks, „head mõtted tulevad peldikus... ja sinna nad jäävad.” Tore, kodanike häält enam ignoreerida ei saa; inimestel on tekkinud arvamus ja ka teatud elementaarne oskus see kuuldavaks teha.
Ohtu näen ma aga selles, et mis siis nüüd muutus? Tuli paar tuhat inimest kokku, mögisesid natuke ja läksid koju tagasi. Kujutage ette, kolmkümmend lava, kus kogu aeg toimuvad paralleelselt üritused! Nii paljud said esineda! Said hingelt ära rääkida, väidelda, vaielda. Paljud kuulsid seda, mida nad kuulda tahtsid, said isegi küsida ja küsimustele vastuseid. Aga mis on nüüd Eestis teisiti? Kodanikud tulid kokku, kulutasid kaks päeva, lasid auru välja, põevad terve pühapäeva vaimset pohmakat ja tunnevad end hästi. Aga mis on sellest kõigest Eestil kasu? Kas mõnd ettevõtjaid pigistavat ja seega kaudselt väljarännet soosivat seadust ei võeta nüüd vastu? Või sünnib mõni seadus, mis noori peresid ja abivajajaid reaalselt aitab? Nukker naer saalis, eks ole...
Ma loodan, et ma eksin ja Paide arvamusfestivali korraldajad võtavad asja hingega, ent minagi näen selles ürituses ohtu muutuda heade mõtete surnuaiaks. Ma loodan, et eksin, kuid ka mina näen professionaalsete arvajate tulekut, kes muuhulgas näivad tegevat kõik, et lõputu demokraatia nõudmisega igasugune sisuline töö surnuks jorutada. Olles viimastel aastatel palju kokku puutunud igasuguste kodanikualgatustega, näen nende juures inimesi, kellel põhiküsimus ei tundu olevat mitte millegi ärategemine või lihtsalt õiglasem ja parem Eesti, vaid et millisest projektist või fondist raha saab.
Nii et mis juhtub kogukondadega, kodanikualgatuse ja üldse laiemalt kodanikujulguse ja sõnavabadusega, kui kokku saavad elukutselised arvajad ja arvamise-teenuse vahendajad, kes peavad hästi läbi saama võimulolijatega (sest need juhivad ju projektirahade liikumist) ning patoloogilised virisejad, kes on põhimõtteliselt kõige vastu, sealhulgas (või eriti) vähegi konstruktiivsem koostöö?
Kokkuvõtteks – me tulime Paidesse kokku ja põhilise muutuse viib igaüks enda sees kaasa. Me oleme natuke teistmoodi. Aga pangem see nüüd tööle! Kui me ei hakka relvastatud ülestõusu ette valmistama, on riigi rahvale tagasi andmiseks ainult üks tee – mõelda, rääkida inimestega, kes muretsevad Eestimaa pärast ja suudavad midagi asjalikku öelda, ning läbi tärkava kodanikuühiskonna valida riiki juhtima need, kes vähemasti üritavad Eestit tekkinud ummikust välja viia. Sest kergeid ja lihtsaid lahendusi ei ole olemas. Kõigele vaatamata oli Paide arvamusfestival samm õiges suunas – kusagilt peab tulema mõistmine, et riik on seda soovivate ja selle heaks töötavate kodanike ühendus ning valikuga kaasneb ka vastutus.